Käesolev sügis on keeranud mu elu täiesti peapeale. Raske öelda, kas need muutused mu elus on negatiivsed või positiivsed; võibolla on natuke mõlemat. Elu on läinud seda rada, et aasta lõpus alustan lastega neljakesi täiesti uut elu, keerame täiskirjutamiseks uue valge lehekülje oma eluraamatus. Tegelikult võiks öelda, et võtame täiesti uue ja tühja eluraamatu ette...
Miks see kõik nii on läinud, on päris keeruline endalgi mõista. Ju nii peab minema. Eluga tuleb edasi minna ja mitte kahetseda seda mis oli. Ei kahetsegi. Mitte üks sekund ka. Viimased neli aastat kinkisid mulle võrratu pisikese tüdruku ja võitsin endale tõeliselt lähedase sõbra, kes tahab ka edaspidi mulle ja lastele toeks olla ja aidata. Osad inimesed on ilmselt seda tüüpi, et sõpradena on läbisaamine superhea, aga elukaaslastena näritakse pidevalt teineteise kõri kallal. Jah, mõnes mõttes tahaks nagu jätkata, harjumusest ja rutiinist. Teistpidi asja vaadates tean, et sel pole mõtet. Praegune vahva sõprus ja hea läbisaamine asenduks peagi jälle tülide ja stressiga. Olen saavutanud omamoodi rahu ja olen isegi õnnelik. Samamoodi tunneb mu lapseisa. Kodust on kadunud närvilisus ja lapsedki on rahulikumad. Suuremad lapsed teavad, et mina ja nende kasuisa, nende pisiõe isa, ei ole enam paar. Nad on sellega leppinud ja hindavad seda, et oleme lapseisaga jäänud sõpradeks.
Hetkel kulgeme veel siiski koos ühise katuse all. Lihtsalt sõpradena, täielikus teineteisemõistmises ja rahus. Ja see ongi ainult sõprus, muid tundeid enam ei ole. Selle kuu lõpus on mul algamas üks koolitus ja see ongi põhjuseks, miks alustan lastega uut elu aasta lõpus, mitte praegu.
