Köha, äike ja tomatid

Nädala algul hakkas Annaliisa köhima. Hoogudena, nii et jupp aega köhib ja köhib, siis on mitu tundi vaikus, kuni tulevad uued köhahood. Ega ma ülearu muretsema ei kukkunud. Olles kolme lapse ema, on mul tekkinud teatav oskus aru saada, millal on vaja pöörduda arstile ja millal saan ise hakkama. Seekord otsustasin siiski arsti poole pöörduda. Mitte et see köha nüüd väga hull oleks, aga Annaliisa on ju ikkagi pisike laps alles ja jube on köhahoogude ajal kuulata, kuidas ta mu süles köhib ja köhib ja köhib ja köhib...

Eile kell 16.40 oli meil arsti juurde aeg kirja pandud. Kella nelja ajal märkasin teatava rahutusega, et seni päikesepaisteline ilm oli hakanud pilviseks muutuma ja kaugemalt oli kuulda äikesekõminat. Ma ei ole eriline argpüks äikese suhtes, aga ikkagi, ma eelistan äikese ajal kodus olla. Kui ma veidi enne kella poolt nelja, laps kaenlas, maja ees auto poole kõmpisin, vaatasin nüüd juba väga suure rahutusega Rõuge poole jäävat tumedate pilvedega kaetud taevast. Sealpool müristas ja paukus. Läbi kruusakarjääri suure tee poole sõites korraks mõtlesin, et keeran otsa ringi, lähen koju ja helistan arstile, et tulen pisut hiljem. Siiski sõitsin edasi ja kui ma auto nina suurele teele jõudes Rõuge poole keerasin, oli minul jänes püksis...

Natuke aega hiljem hakkas jämedaid vihmapiisku vastu auto tuuleklaasi tulema ja Tautsa bussipeatuse lähedal me siis kohtusimegi - mina ja äike.

Edasine kulges juba nagu kuskil õudusfilmis. Välk lajatas autost ehk viiekümne kuni saja meetri kaugusel heinamaasse, saateks kõrvulukustav ragin. Ehmatusest oskasin auto mootori välja suretada. Minut hiljem järgnenud teine heinamaasse lajatav välk mind nii enam ei ehmatanud. Seejärel kukkus vihma kallama, basseinitäite kaupa kallas Vanajumal vett taevast alla, auto kojamehed liikusid nii kiiresti, et näisid virvendavat, kuid nägemisulatus oli ikkagi praktiliselt null. Roomasin Rõuge poole kolmkümmend kuni nelikümmend kilomeetrit tunnis, kiiremini ei julgenud. Rõuges pidin veel eriti tähelepanelik olema, et mõnda vihma kätte jäänud jalakäijat alla ei aja. Isegi mingit rahe moodi asjandust tuli minuti jooksul taevast alla.

Perearsti juures valitses tühjus ja sain lapsega kohe vastuvõtule. Seal läks ka ruttu. Noor meesarst kuulas lapse kopsud üle ja saatis meid koju tagasi, asja põhjalikumalt uurimata. Lapse kopsud olid puhtad, aga no kurgu oleks ju võinud ka ikka üle vaadata... Olin aprillis samasuguse köhaga lapsel vastuvõtul käinud ja tookord ka midagi ei uuritud põhjalikumalt, köha kadus ise koduste vahendite toel. Arst arvas, et ju kaob seegi kord köha ise... Nojah, eks tuleb ise jälle köhaga hakkama saada. Hea seegi, et kopsud puhtad on.

Kui koduteele asutasime, oli Rõuges äike juba taanduma hakanud. Sadas veel, aga see oli selline hõredam vihm. Lootsin, et ehk on äike vahepeal piisavalt kaugele jõudnud, et mina ilma hirmu tundmata koju pääsen. See lootus ei täitunud. Sealsamas Tautsa bussipeatuses jõudsin äikesele järele ja jälle kallas taevast basseinitäite kaupa vett. Vähendasin auto kiiruse taas kolmekümne kuni neljakümne kilomeetrini tunnis ja sõitsin kodu poole, süda sees värisemas. Välgud sähvisid katkematult minu ees, taga, vasakul, paremal ja ilmselt ka peakohal (läbi autokatuse ei näe ja seepärast oletan, et olid ka peakohal). Kõmin, ragin ja mürin, mis välkudega kaasnes, oli katkematu. Oh, kuidas ma koju igatsesin! Koduni oli ainult mõni kilomeeter, aga see tee tundus sadade kilomeetrite pikkusena. Kodumaja ees jätsin auto seisma ja istusin nii kaua lapsega autos, kuni vihmsadu veidi hõrenes.

Ilmselt ei unusta ma eilset äikest veel niipea. Järgmisel korral, kui äikest ähvardab tulla ja on minek kuhugi plaanitud, jään võimalusel koju. Üldiselt on küll äikese ajal autos üsna turvaline olla, kuid palju ohtlikumaks võivad osutuda puud ja elektriliinid, mis äikesetormi ajal võivad autoteele langeda.

Lõpetuseks tomatitest. Täna tõime kasvuhoonest ära selle aasta esimesed tomatid! Oleks juba palju varemgi tomateid ehk saanud, aga jäime kevadel seemnete külvamisega pisut hiljapeale. Kasvuhoonest kirjutan mõni teine päev.

Ingel

Inglid on siiski olemas! Mind külastas eile pärastlõunal ingli maapealne kehastus ja muutis mu päeva rõõmsaks ja päikeseliseks. Tegelikult oli päev nagunii suviselt päikeseline, aga mu hinges hakkas ka päike särama ja tekitas otsatu rõõmu minu südamesse.

Angela tõestas oma eilse külaskäiguga järjekordselt, et ta on oma nime vääriline! Minu perekond on talle lõpmata tänulik kõige eest, mida ta on meie heaks teinud. Tema jaoks on küll see ainult palgatöö, aga ta teeb seda tööd südame ja hingega.

Suur-suur aitäh, Angela!

Kõige suurem rõõm

Rõõmu tuleb osata tunda ka pisiasjadest. Minul on see oskus sada protsenti olemas. Nii mõnigi suur mure muutub palju väiksemaks, kui näiteks tuleb mu laps, võtab mul kaela ümbert kinni ja ütleb: "Emme, sa oled nii kallis!". Hetkega on muremõtted peast pühitud ja minul jälle naeratus näol. Muidugi, ega mure ei kao päriselt kuhugi, aga sellised rõõmuhetked annavad teada, et elus on ka muud peale murede ja tihtipeale suudan pärast sellist lapse kallistust murele hoopis selgema pilguga vaadata.

Aga tegelikult tahan rääkida ühest minu jaoks väga olulisest rõõmust.
Andmisrõõm.
Mulle meeldib teha teistele head, anda, kui mul on midagi anda, ilma tasu saamata. Tegelikult ma saan tasu, selleks on rõõm teise silmades, kui ta on minu kingitusega rahul.
Just seesama andmisrõõm pani mind osalema Aasta Isa Teki motiivide heegeldamises.
Just seesama andmisrõõm laseb mul peagi-peagi teha toreda kingituse armsale foorumisõbrale.
Kui mul on võimalus anda, siis ma teen seda. Mõtlemata.

Tänapäeva maailmas on nii vähe headust. See pisku head, mis mina teen, ei muuda maailma kuigivõrd paremaks, aga see muudab mind paremaks. See ongi vist kõige tähtsam. Teisi inimesi tähele pannes, nendega arvestades ja neid aidates muutume ka ise paremateks inimesteks.

Esimese päeva jätk...

...sest ma pole veel magama saanud, kuigi kell näitab juba uut päeva.

Tegelikult mul vedas väga selle blogi taustaga. Et kõigi nende valikute seas oli just see üks, milles on kõik minu kolm lemmikvärvi ja et need kolm on sellel taustal põhilised värvid!
ROHELINE, SININE ja ORANŽ. Ja mitte igasugune roheline, vaid just see samblaroheline. Ja taevasinine. Ja loojanguoranž.
Võrratud päikeseloojangud on vaadeldavad otse minu kodumaja eest ning ikka ja jälle ma lippan, fotokas näppus, sääskede suminasse taevast pildistama. See on künkal elamise eelis, et taeva värvidemängud koju kätte tulevad.

Kollane meeldib mulle ka, näiteks võililled on väga ilusat kollast tooni ja mu ühed lemmiklilled nurmenukud ka, aga need kolm on üle prahi!

Mul on loodusega üldse väheke kummaline suhe. Minu varane lapsepõlv möödus Sindis ja hilisemad kasvuaastad veetsin Pärnus. Nüüdseks olen jõudnud sinnani, et elan tillukeses külakeses keset Võrumaa metsi ja heinamaid. Ma naudin looduse keskel elamist! Aga looduses pesitseb minu jaoks üks ebameeldiv putukaliik, kelle tõttu mind iial seene- ja marjametsast ei leia... Maja juures kasvavad sõstrapõõsadki sopsutan enne marjadest tühjendamist ettevaatlikult, et mitte marju maha sopsutada, läbi. Mõista-mõista, kes see on...

Hetkel istun lahtise akna all ja hingan mõnuga sisse öölõhnu. Need teevad uniseks. Tulebki end nüüd magama sättida.

Esimene päev...

...on siin bloginduses üsna keeruline. Aga ma üritan edasi. Vaatab, mis asjast välja kukub lõpuks.