Mõni päev tagasi, 2.septembri hommikul, lahkus Roosi meie juurest uuele elule, ta sai omale uue kodu...
See hüvastijätt murdis mu südame. Roosi oli mu esimene koer ja seda valusam oli lahkumine. Kui ta oli meiega, võtsin tema olemasolu ja kõike temaga seonduvat nii iseenesestmõistetavalt ja ma ei osanud uneski kujutleda, kui raske võib olla temast ilma jäämine. See oli mulle karm õppetund, et mitte ühtegi sõpra ei tohi võtta iseenesestmõistetavalt. Iga sõber on nagu hindamatu aare, nii inimesest sõber kui ka loomast sõber ja igat sõpra tuleb hoida ja armastada iga päev sedasi, nagu see oleks viimane päev koos sõbraga.
Mul ei ole mitte ainsatki hetke, kui ma ei mõtleks Roosile. Vahel vaatan aknast välja suure kuuse poole, kuskil südamesopis pesitsemas salajane lootus näha koera seal kuuse juures lamamas ja tukkumas. Õhtuti, kui väljas on juba pimedus, siis teeb õues valitsev vaikus nii haiget... Naabrite koer haugub ja meie hoovis ei ole enam kedagi talle vastamas... Täna istusin kuuse lähedale murule, täpselt jooksutrossi alla. Istusin ja rääkisin mõtteis oma Roosiga, südamest südamesse. Üldse ei olnud raske kujutleda Roosit minu juurde lonkimas ja oma niisket külma nina mulle sülle toppimas. Seda oli nii lihtne teha, kujutleda, kuidas ta mu juurde tuleb, topib oma niiske nina mulle sülle ja siis keerab end selili maha, et teda kõhu alt sügaksin... See liigagi kergelt tekkiv kujutluspilt tekitas südamesse ängistava valu. Nii palju kordi oli Roosi sedasi teinud, lugematuid kordi ning mina siis silitasin või sügasin teda hajameelselt, olles enamasti oma mõtetega igal pool mujal, aga mitte koera juures. Nüüd ma saan aru, et kõik siin ilmas on kaduv. Kui mul saab olema kunagi uus koer, siis temaga ma enam selliseid vigu ei tee. Tulevikus ei võta ma enam iialgi ühtegi oma koera iseenesestmõistetavalt. Kui ma koeraga tegelen, olgu see või tavaline möödaminnes silitamine ja kiire sügamine, siis pühendun talle ka sel lühikesel hetkel sajaprotsendiliselt, sest iial ei või teada, millal sõbrast ilma jään.
Ma loodan kogu südamest, et Roosi andestab mulle, et ma ta reetsin. Nii palju olen viimastel päevadel, rääkides temaga oma mõtetes, südamest südamesse, palunud temalt andestust, et ma ei andnud talle võimalust, mida ta vääris.
Ma loodan kogu südamest, et Roosi saab oma uues kodus, kus on suur-suur kinnine aed ja kus ta ei pea enam ketis olema, õnnelikuks. Loodan, et Roosi kiindub oma uude peremehesse ja armastab teda sama palju, nagu armastas mind. Ma loodan kogu südamest, et Roosi uus peremees saab koera tundma õppides aru, et Roosi on väärt kogu armastust, mida üks tõelist sõprust hindav peremees oma koerale pakkuda saab.
Minu südames jääb aga Roosi igavesti minu koeraks.
