Omavahel pole need kaks pealkirjas koosmainitut kuidagi seotud. Juba kasvõi sellepärast, et tomatitega tegeleb Urmas (nende kasvatamisega tegeleb tema, nende söömisega tegeleb terve pere), õmblemisega hakkan mina tegelema. Kunagi. Kui ma omale õmblusmasina saan.
Muide, ma saan selle juba üsna varsti, lähema kahe nädala jooksul, Anttilast. Õmblusmasina tellimine oli puhtalt kättevõtmise asi. Juba aastakese jagu olen selle peale mõelnud, nüüd siis lõpuks tegin selle lühikese kõne Anttilasse ära. Ma ei armasta tegelikult õmblemist, eelistan kudumisvardaid, heegelnõelu ja traate-näpitsaid käes hoida. Aga õmblusmasin peab elamises olema. Kaua ma ikka, lühemaks tegemist vajavad püksid kilekotiga näppus, ämma külastan. Peab selle õmblemisvärgi lihtsamadki tõed ükskord omale selgeks tegema. Kes teab, võibolla hakkab õmblemine mulle veel isegi meeldima...
Tegelikult saaksin ma tomatite kasvatamisega ka üsna hästi hakkama. Kuid kuigi meil on suur kasvuhoone, ei mahu me kahekesi Urmasega sinna ära. Et Urmas armastab tomatitega tegeleda (mis peaasi, ta oskab nedega tegeleda), siis hoian mina kasvuhoonest eemale ja tegelen peenardega. Peenrad... homme tuleb neid kindlasti rohima minna. Tomatid meil juba punetavad tasapisi, iga päevaga üha rohkem. Mõnus! Saab salatit teha. Meie peres on sedasi, et kui kasvuhoonest tomateid hakkab saama, siis toitumegi põhiliselt tomatisalatist. Tomatid, sool, pipar, hapukoor ja hakitud till - ning elu on ilus! Kui isu on täis söödud, alles siis hakkan neid talveks purki tegema. Kuid näiteks eelmisel aastal sai kõigil isu täis alles siis, kui enamus tomateid oli salatina pintslisse pistetud. Kujutage ette, umbes 100 tomatitaime ja neli näljast inimest. Ja me jaksasime süüa! Sel aastal on üks näljane juures, meie pesamuna. Eelmisel aastal oli ta veel liiga pisike, et tomatitest sellisel moel, nagu ülejäänud pere, rõõmu tunda. Ega ta praegu ka neid väga palju ei taha. Annaliisa on üldse niru söömaga, selles on tõenäoliselt süüdi see, et ta veel rinda saab.
Tegelikult peab õppima, kuidas ühildada 1-aastase aktiivse lapse järele vaatamist ja blogisse kirjutamist. Sel ajal, kui ma kirjutasin tänase postituse teist lõiku, oli Annaliisa lükanud teise tooli köögikapi äärde, roninud siis toolile ja noppinud kapil olevast potist pooled kooritud kartulid ükshaaval köögikapile laiali. Ise oli ta muidugi veest läbimärg, samuti tool ja köögipõrand. Minul tuli selle krutski pärast kirjutamine mõneks ajaks katkestada. Kuidas küll oskavad nii väikesed lapsed nii vaikselt tegutseda?
