Hilissuvi

Suvi läheneb kiiresti lõpule. Veel nädalake ning Simona ja Eerik alustavad järjekordset kooliaastat. Simona on nüüd põhikooliõpilane, algklassid said läbi. Ise on ta muidugi üüratult uhke selle üle. Eerik läheb 2.klassi ja üllatus on see, et ta väga ootab kooliminekut. Usun, et suvi ka mingil määral väsitab lapsi. Kooliasjad on peaaegu olemas, nipet-näpet on veel vaja, samuti riideid-jalanõusid. Simonale on uut koolikotti vaja ja uusi tossusid, samuti uut kevad-sügis jopet. Eerik vajab uusi sisejalanõusid kooli ja samuti uut jopet sügiseks. Loodan, et enne kooli algust, selle nädala jooksul, õnnestub asjad, mida veel vaja on, ära osta. Järgmise nädala alguses on ka pisut aega veel selleks. Näis.

Eile ja täna ajasin kokku umbes 15-16 liitrit salatit talveks purki. Tomat, sibul, porgand, tänases laaris oli ka paprikat sees. Järgmisesse potitäiesse hakin peakapsast kah sisse. Aeduba on ka veel peenralt pisut tulemas, samuti saab kurki salatisse panna.

Mõni aeg tagasi taasavastasin enda jaoks muffinid. Kodus on olemas üks muffinivorm, pean plaani teine ka juurde osta, siis läheb küpsetamine palju kiiremini. Tahan proovida lisaks igasugustele erinevatele magusatele muffinitele ka soolaseid muffineid teha. Nagu pirukad muffinivormis. Internetis leidub koormate kaupa igasuguseid retsepte, muudkui aga küpseta ja söö.
Hetkel on küll pliidi taga olemisest villand, ei taha küpsetada ega keeta. See salatitegu on ikka üsna aeganõudev tegevus ja selleks ajaks, kui viimane salatipurk kaanetatud saab, on suus juba pliidimaitse... Urmas tõi täna metsast pisut kukeseeni, jätan nendest toiduvalmistamise tema hooleks.

Seened... Varsti peaks minema karjääri roosasid riisikaid jahtima. Saab pisut kastmematerjali. Sel suvel lõigati karjääris põhilistes riisikate kasvukohtades palju noori kaskesid maha, ei tea, kas saabki üldse sel aastal sealt midagi. Millalgi lähen vaatama. Kevadel lume sulamise ajal tekkis karjääri palju tiike, paar suuremat lumesulamisvett täis tiiki olid juuni lõpuski veel alles, olles enda alla uputanud nii mõnedki riisikate kasvukohad. Tavaliselt need tiigid nii suureks ei paisu, aga eelmine talv oli väga lumerohke.

Ilmad on läinud hilissuvele omaselt jahedamaks. Üsna soe on, aga tuules on tunda läheneva sügise hingust. Ploomi- ja õunapuud poetavad juba pisitasa kollaseid lehti maha. Roosad ploomid on küpsed ja lastel on pidu, vaest puud sakutatakse iga päev. Kohe-kohe hakkavad sinised ploomid küpseks saama, siis hakatakse seda puud sakutama. Selleks ajaks, kui kollased ploomid küpseks saavad, on lastel ploomidest isu täis ja kollaste ploomide puud jäetakse rahule. Õunu tuleb sel aastal väga vähe, hea kui natukenegi midagi hammustada saab. Marjapõõsad söödi lindude poolt puhtaks enne, kui marjad korralikult valmidagi jõudsid. Järgmiseks aastaks tuleb põõsaste jaoks võrgud ära osta.

Täna on päev otsa totrat uduvihma sadanud. Et nagu on vihm, aga nagu ei ole ka. Samas, mulle meeldib sügis. Niisked ja rõsked sügistuuled on minu jaoks puhastava ja värskendava toimega. Praegu näitab ka pisut päikest pilve tagant.

Ja rähn toksib hoogsalt majaseina.

Torm ja äike

Eestimaad kiusanud pühapäevaõhtuse tormi kõige hullem kahju meie perele oli elektri kadumine. Päris ilma elektrita me polnud, madal pinge oli sees, aga seda kasutada ei saanud. Vahepeal muutus pinge normaalseks, siis jälle kadus ja sedasi vool kõikus kuni täna hommikuni. Paar suuremat puuharu murdis torm meie talu juures ära ja pisemat oksapuru on kõikjal vedelemas. Saatsime nüüd hommikul Simona ja Eeriku oksi kokku korjama. Töökasvatus peab olema...

Mõni tund peale tormi raputas äike meie kodukanti põhjalikult. Valguse vaatemäng oli võimas, taevas oli koguaeg valge, kuigi õhtupimedus oli juba käes. Et olime küünlavalgel, siis oli kogu olemine eriti nõiduslik.

Mina sain äikesest inspiratsioonilaksu ja sellal, kui ülejäänud pere juba magas, istusin mina põrandal, mitu küünalt minu ees põlemas ja meisterdasin klaashelmestest kaelakeed. Mõnus olemine oli, aeg iseendale ja tegevusele, mida ma armastan.

Täna sain oma uue õmblusmasina kätte. Eestikeelset õpetust kaasas polnud, see saadetakse Anttilast järele. Näis, kunas julgen masina esimest korda tööle panna. Enne muidugi ootan eestikeelse juhendi ära. Minusugune õmblemises asjatundmatu inimene võib uue masina tuksi keerata enne, kui üldse õmblemist proovida jõuabki.

Natuke kasvuhoonest ja õmblemisest

Omavahel pole need kaks pealkirjas koosmainitut kuidagi seotud. Juba kasvõi sellepärast, et tomatitega tegeleb Urmas (nende kasvatamisega tegeleb tema, nende söömisega tegeleb terve pere), õmblemisega hakkan mina tegelema. Kunagi. Kui ma omale õmblusmasina saan.

Muide, ma saan selle juba üsna varsti, lähema kahe nädala jooksul, Anttilast. Õmblusmasina tellimine oli puhtalt kättevõtmise asi. Juba aastakese jagu olen selle peale mõelnud, nüüd siis lõpuks tegin selle lühikese kõne Anttilasse ära. Ma ei armasta tegelikult õmblemist, eelistan kudumisvardaid, heegelnõelu ja traate-näpitsaid käes hoida. Aga õmblusmasin peab elamises olema. Kaua ma ikka, lühemaks tegemist vajavad püksid kilekotiga näppus, ämma külastan. Peab selle õmblemisvärgi lihtsamadki tõed ükskord omale selgeks tegema. Kes teab, võibolla hakkab õmblemine mulle veel isegi meeldima...

Tegelikult saaksin ma tomatite kasvatamisega ka üsna hästi hakkama. Kuid kuigi meil on suur kasvuhoone, ei mahu me kahekesi Urmasega sinna ära. Et Urmas armastab tomatitega tegeleda (mis peaasi, ta oskab nedega tegeleda), siis hoian mina kasvuhoonest eemale ja tegelen peenardega. Peenrad... homme tuleb neid kindlasti rohima minna. Tomatid meil juba punetavad tasapisi, iga päevaga üha rohkem. Mõnus! Saab salatit teha. Meie peres on sedasi, et kui kasvuhoonest tomateid hakkab saama, siis toitumegi põhiliselt tomatisalatist. Tomatid, sool, pipar, hapukoor ja hakitud till - ning elu on ilus! Kui isu on täis söödud, alles siis hakkan neid talveks purki tegema. Kuid näiteks eelmisel aastal sai kõigil isu täis alles siis, kui enamus tomateid oli salatina pintslisse pistetud. Kujutage ette, umbes 100 tomatitaime ja neli näljast inimest. Ja me jaksasime süüa! Sel aastal on üks näljane juures, meie pesamuna. Eelmisel aastal oli ta veel liiga pisike, et tomatitest sellisel moel, nagu ülejäänud pere, rõõmu tunda. Ega ta praegu ka neid väga palju ei taha. Annaliisa on üldse niru söömaga, selles on tõenäoliselt süüdi see, et ta veel rinda saab.

Tegelikult peab õppima, kuidas ühildada 1-aastase aktiivse lapse järele vaatamist ja blogisse kirjutamist. Sel ajal, kui ma kirjutasin tänase postituse teist lõiku, oli Annaliisa lükanud teise tooli köögikapi äärde, roninud siis toolile ja noppinud kapil olevast potist pooled kooritud kartulid ükshaaval köögikapile laiali. Ise oli ta muidugi veest läbimärg, samuti tool ja köögipõrand. Minul tuli selle krutski pärast kirjutamine mõneks ajaks katkestada. Kuidas küll oskavad nii väikesed lapsed nii vaikselt tegutseda?