Kirjutamiste vahe siin blogis on veninud ikka jube pikaks. Ei oskagi öelda, miks. Elu on sedasi kulgenud, et blogi pole meelegi tulnud. Eks oma laiskus ka, osaliselt, ei viitsi seda trükkimist käsile võtta, pigem näiteks nokitsen helmestega või ajan mõttetut mula kuskil jutukas. Tegelikult, selle jutukas trükkimise energia võiks küll jah kasulikumalt kasutada, siin trükkimiseks näiteks.
Märtsi lõpus olid mu tibinad mõned päevad Tartus haiglas, pisem oli uuringutel ja vanem tibin oli tema hooldajana kaasas. Kodus oli neil päevil siis vaikus ja rahu, puhkus lärmist, lisaks sai algust tehtud pisema tibina rinnast võõrutamisega. Kui tõin tüdrukud jälle koju, oli vana sõber Lärm ka jälle platsis. Welcome home, dear friend! Samas, ma pelgasin suurematki lärmi, sest kahene nõudis järjekindlalt oma tissi, aga oli samas suht lepilik mu keeldumiste osas. Tegi küll iga kord sellise nunnu ja õnnetu näo ette, vahel suutis isegi pisarapojukese silmanurka suruda, aga üldiselt läks võõrutamise osas kenasti ja läheb siiani kenasti, sest võõrutamine jätkub. Sel lapsel on ikka väga hea mälu, ta mäletab täpselt, miks loodus on naisele rinnad loonud ja nüüd möödunud öösel õnnestus tal end isegi korraks mu tissi külge imeda, kui ma poolunes olin (eks katsu magada, kui üks pisike traageldis koguaeg ringi ronib voodis ja magada ei lase). Kauem kui pool sekundit ta imeda ei saanud, sest ma reageerisin ülehelikiirusel. Ei ole mul vaja, et tissiarmastajast kahesel õnnestuks suure vaevaga peaaegu lõpetatud piimateke taaskäivitada. Muidugi järgnes peale rinna peitmist veidike solvunud jorinat. Ega ma imesta ka, kujutan ette, kui pettunud võis tüdruk olla, sest ta oli ju peaaegu et oma igatsetud tissi kätte saanud.
Aknast välja vaadates näen kevadet, lumi sulab nii kiiresti, et seda on võimalik jälgida, kui viitsiks pool tundi jutti mingit hange jõllitada. Aga ma ei viitsi, piisab, kui viskan pilgu ühele päikesepaistel peesitavale hangele, fikseerin selle suuruse ja kuju endale mällu ning pool tundi hiljem teen uue vaatluse. Vahe on ilusti märgatav, juba poole tunniga. Lume sulamise kiirus võrdub pori tekkimise kiirusega. Eile oli porisem kui üleeile, täna on porisem kui eile. Ma ei taha mõeldagi, mis porimülgas on meie maja ees mõne päeva pärast. Juba tänast pori seisu vaadates jõudsin veendumusele, et mu pisemale lapsele on kätte jõudnud toas olemise päevad, sest mul lihtsalt ei ole talle midagi selga panna, et saaks temaga õue mängima minna! Nuta või naera. Lapsest on kahju ja iseendast ka muidugi.
Aga täna võin ma üle poolteise aasta ometi olla rõõmus, et mu märtsis 2-aastaseks saanud pisitütar on hakanud viimase nädala jooksul nälga tundma! Viimased poolteist aastat on küll olnud selline tunne, et toit on sel lapsel tähtsuselt viimane asi elus. Rinnast võõrutamine teeb imet, kuigi näha on, et päris sedasi sööma, nagu mulle meeldiks ja üks laps sööma peaks, ta ei hakka. Ilmselt ta jääbki nirumaks sööjaks, aga noh, parem ikka kui teelusikatäis kuni paar igal söögikorral (kui sedagi), mis oli püsinud muutumatuna ajast, kui ta 6-kuu vanuselt lisatoitu hakkas saama.
