Suvemõtted

Kesksuvi on käes. Hetkel on ilm küll suhteliselt jahe ja niiske (öö läbi oli sadanud tugevat vihma), kuid üldiselt võib siiani olnud suveilmadega rahule jääda. Paar korda üle käinud meeletu palavus ja põud ei ole küll selline ilm, mida ma naudin, aga eks see kuulub suve juurde.

Jaaniõhtul olime külaplatsil koos külarahvaga. Palju inimesi ei olnud, aga meil on pisike küla ka ja selline väiksem seltskond ongi mõnus. Kiikusin pikali olles suurel külakiigel ja vaatasin taevas olevaid pilvi. Kiige õõtsumine oli uinutav ja rahustav. Jaaniõhtu oli üle pika-pika aja esimene päev, mil tundsin üle enda rahu voogamas.

24.juunil tuli meile elama pisike kassipoiss Pupsik. Talus on ikka kassi vaja, kes hoiaks hiirtel silma peal. Sinnani, mil temast hiirekuningas saab, läheb veel mõned kuud aega, kuid praegu on ta armas vallatu kassike, kes oma mängudega meie kõigi tuju heaks teeb. Tasapisi harjutan teda õues käimisega ja üritan Roosit kassiga lepitada. Koer on üsna armukade kassi peale ja eks see on mõistetav ka. Selleks, et kass saaks hiljem vabalt õues käia, peavad koer ja kass vähemalt talutavalt läbi saama, sest maja välisuks on koera ketiulatuses.

Juuli algul tõime koju 18 tibu. Esiteks muidugi munade pärast, sest oma kanade munad on ikka hoopis paremad, kui poest ostetud farmikanade munad. Teine põhjus on lihtsalt soov, et lapsed saaksid kasvada koos loomade-lindudega. Põhimõtteliselt oleks odavam mune poest osta, aga oma on oma, lisaks kanadega tegelemise rõõm. Seda, mitu kukke tibude seas on, me veel ei tea. Üks tumepruun tibu näib küll kukehakatis olevat, kasvatab hoolega harja oma peas, kuid osad tibud on veel liiga väikesed, et aru saada, kes nad on. Eks seda näitavad lähemad nädalad. Üks kukehakatis jääb kanade juurde kasvama, ülejäänud tibupoisid lähevad nuumamisele ja kunagi saab neist praadi.

Mõni päev tagasi sai Urmas oma kahe vanema lapsega kokku. Olime Kubja järve ääres ujumas ja Urmas sai oma lastega rääkida. Minu kolm last olid ka meiega kaasas. Eemalt oli seda tore jälgida, kõiki viit last. Nojah, Joosep on juba 16-aastane ja Johanna 14-aastane, peaaegu täiskasvanud juba, kuid meie jaoks on nad ikkagi lapsed, sest Urmas on nende isa. Nad nägid oma pisiõde esimest korda ja Annaliisa oli esimest korda kõigi oma nelja õe-vennaga koos. Olime seal seitsmekesi ja Annaliisa oli nagu ühendav lüli meie kõigi vahel. Ma loodan kogu südamest, et selliseid kohtumisi tuleb veel. Mina kaasa ei lähe, sest tean, et Joosepil ja Johannal on oma isaga vabam suhelda, kui mina seal kõrval ei passi, kuid Annaliisa annan küll Urmasega kaasa. Neil kolmel on täielik õigus üksteist tunda - Joosepil, Johannal ja Annaliisal.

Pärnaõied on nopitud ja kuivama pandud. Sel aastal saime neid päris kobeda portsu. Natuke viisin Urmase emale ja natuke saan ka Pärnusse oma vanematele ja vanaemale viia. Pärnaõieteed on talvel hea juua, eriti kui külmetushaigused ligi hiilivad.

Pool suve on veel ees. Näis, mida huvitavat see kaasa toob.