Uus kodu

Oli 23.detsembri hiline õhtupoolik, kui siia jõudsime. Tunded ja emotsioonid olid pika ja stressirohke päeva tõttu laes ja ma kukkusin mitu korda vaimselt kokku. Sõbranna, kes oli minu jõudmise ajaks ka maja juurde tulnud, toetas mind ja lasi mul nutta enda õla najal. Oma uue elu esimest ööd ma ei suutnud uues kodus veeta. Olime koos lastega sõbranna juures.
Järgmisel päeval olin juba veidi rahulikum. Päeval läksime lastega tagasi oma uude koju. Hakkasime tasapisi koristama ja kraamima.
Mu uus kodu on pisike maja, ainult 55 ruutmeetrit, kuid väga armas - kaks tuba, köök, esik ja vannituba. Lastele ka meeldib ja mulle ka kohe üliväga.

Lauda peal lakas elab üks imeilus pruuni-mustakirju kass, ilmselt emane. Omaniku sõnul on ta siin juba kaua elanud. Pean nüüd endamisi plaani kass ära kodustada. Mitte omale võtta, aga lihtsalt temaga sõbraks saada ja talle süüa anda. Tuppa, nagu mu oma kass Pupsik, ta ei tule. Kui ta siiani on lakas hakkama saanud, siis saab ta ka edaspidi, tahan lihtsalt tema elu veidi kergemaks teha. Muidugi, ära iial ütle iial. Kui ma tolle kiisuga väga heaks sõbraks saan ja mul on ükskord rahaliselt võimalik ta loomaartsi juurde viia ja kõik vajalikud protseduurid ka ära lasta teha, siis kes teab, ehk võtangi ta päriselt omale või olen niiöelda hoiukodu tema jaoks, kuni ta päris kodu saab. Praegu aga viin talle süüa ja proovin tema usaldust võita. Loodan, et siis tuleb ükskord ka sõprus.

Muutuste tuules

Käesolev sügis on keeranud mu elu täiesti peapeale. Raske öelda, kas need muutused mu elus on negatiivsed või positiivsed; võibolla on natuke mõlemat. Elu on läinud seda rada, et aasta lõpus alustan lastega neljakesi täiesti uut elu, keerame täiskirjutamiseks uue valge lehekülje oma eluraamatus. Tegelikult võiks öelda, et võtame täiesti uue ja tühja eluraamatu ette...

Miks see kõik nii on läinud, on päris keeruline endalgi mõista. Ju nii peab minema. Eluga tuleb edasi minna ja mitte kahetseda seda mis oli. Ei kahetsegi. Mitte üks sekund ka. Viimased neli aastat kinkisid mulle võrratu pisikese tüdruku ja võitsin endale tõeliselt lähedase sõbra, kes tahab ka edaspidi mulle ja lastele toeks olla ja aidata. Osad inimesed on ilmselt seda tüüpi, et sõpradena on läbisaamine superhea, aga elukaaslastena näritakse pidevalt teineteise kõri kallal. Jah, mõnes mõttes tahaks nagu jätkata, harjumusest ja rutiinist. Teistpidi asja vaadates tean, et sel pole mõtet. Praegune vahva sõprus ja hea läbisaamine asenduks peagi jälle tülide ja stressiga. Olen saavutanud omamoodi rahu ja olen isegi õnnelik. Samamoodi tunneb mu lapseisa. Kodust on kadunud närvilisus ja lapsedki on rahulikumad. Suuremad lapsed teavad, et mina ja nende kasuisa, nende pisiõe isa, ei ole enam paar. Nad on sellega leppinud ja hindavad seda, et oleme lapseisaga jäänud sõpradeks.

Hetkel kulgeme veel siiski koos ühise katuse all. Lihtsalt sõpradena, täielikus teineteisemõistmises ja rahus. Ja see ongi ainult sõprus, muid tundeid enam ei ole. Selle kuu lõpus on mul algamas üks koolitus ja see ongi põhjuseks, miks alustan lastega uut elu aasta lõpus, mitte praegu.

Igavesti minu koer

Vahel ei lähe elu nii, nagu tahan või soovin või omale kujutlenud olen. Selline see elu paraku juba on. Ettearvamatu. Vahel tabavad valusad saatuselöögid väga ootamatult. Lausa nii ootamatult, et mitte kuidagi ei taha mõistus ega süda asjaga leppida, kuigi ometi tean, et teisiti lihtsalt ei olnud võimalik ja et nii pidigi minema. Üks valusamaid ja kurvemaid aegu on mu elus praegu, mil pidin täiesti ootamatult ja äkki hüvasti jätma oma kalli koeratüdrukuga, minu kõige esimese koera Roosiga.

Mõni päev tagasi, 2.septembri hommikul, lahkus Roosi meie juurest uuele elule, ta sai omale uue kodu...

See hüvastijätt murdis mu südame. Roosi oli mu esimene koer ja seda valusam oli lahkumine. Kui ta oli meiega, võtsin tema olemasolu ja kõike temaga seonduvat nii iseenesestmõistetavalt ja ma ei osanud uneski kujutleda, kui raske võib olla temast ilma jäämine. See oli mulle karm õppetund, et mitte ühtegi sõpra ei tohi võtta iseenesestmõistetavalt. Iga sõber on nagu hindamatu aare, nii inimesest sõber kui ka loomast sõber ja igat sõpra tuleb hoida ja armastada iga päev sedasi, nagu see oleks viimane päev koos sõbraga.

Mul ei ole mitte ainsatki hetke, kui ma ei mõtleks Roosile. Vahel vaatan aknast välja suure kuuse poole, kuskil südamesopis pesitsemas salajane lootus näha koera seal kuuse juures lamamas ja tukkumas. Õhtuti, kui väljas on juba pimedus, siis teeb õues valitsev vaikus nii haiget... Naabrite koer haugub ja meie hoovis ei ole enam kedagi talle vastamas... Täna istusin kuuse lähedale murule, täpselt jooksutrossi alla. Istusin ja rääkisin mõtteis oma Roosiga, südamest südamesse. Üldse ei olnud raske kujutleda Roosit minu juurde lonkimas ja oma niisket külma nina mulle sülle toppimas. Seda oli nii lihtne teha, kujutleda, kuidas ta mu juurde tuleb, topib oma niiske nina mulle sülle ja siis keerab end selili maha, et teda kõhu alt sügaksin... See liigagi kergelt tekkiv kujutluspilt tekitas südamesse ängistava valu. Nii palju kordi oli Roosi sedasi teinud, lugematuid kordi ning mina siis silitasin või sügasin teda hajameelselt, olles enamasti oma mõtetega igal pool mujal, aga mitte koera juures. Nüüd ma saan aru, et kõik siin ilmas on kaduv. Kui mul saab olema kunagi uus koer, siis temaga ma enam selliseid vigu ei tee. Tulevikus ei võta ma enam iialgi ühtegi oma koera iseenesestmõistetavalt. Kui ma koeraga tegelen, olgu see või tavaline möödaminnes silitamine ja kiire sügamine, siis pühendun talle ka sel lühikesel hetkel sajaprotsendiliselt, sest iial ei või teada, millal sõbrast ilma jään.

Ma loodan kogu südamest, et Roosi andestab mulle, et ma ta reetsin. Nii palju olen viimastel päevadel, rääkides temaga oma mõtetes, südamest südamesse, palunud temalt andestust, et ma ei andnud talle võimalust, mida ta vääris.

Ma loodan kogu südamest, et Roosi saab oma uues kodus, kus on suur-suur kinnine aed ja kus ta ei pea enam ketis olema, õnnelikuks. Loodan, et Roosi kiindub oma uude peremehesse ja armastab teda sama palju, nagu armastas mind. Ma loodan kogu südamest, et Roosi uus peremees saab koera tundma õppides aru, et Roosi on väärt kogu armastust, mida üks tõelist sõprust hindav peremees oma koerale pakkuda saab.

Minu südames jääb aga Roosi igavesti minu koeraks.

Minu preili kaksteist

Mõnikord tunnen end jube vanana. Vaatan oma preili kahtteist ja ohkan masendunult. Ta on juba minu pikkune! Tal on figuur! Mis kõige õudsam - tema käitumisse ja üldse kogu tema olekusse ilmub järjest rohkem täiskasvanule omaseid käitumismustreid. See ei olnud ju üldse ammu, kui ta sündis. Ainult kaksteist aastat ja kaheksa kuud tagasi. Nagu oleks see olnud alles eile...

Mulle toodi lõunasöök varem, sest juba hommikul kella seitsmest alates olin tilguti küljes. Kell oli pool kaksteist, kui söök toodi. Kartul, kaste, praetud kala, salat. Peale esimest suutäit veendusin, et toidu maitse oli sama jumalik, kui välimuski. Teine suutäis hõrgutavat lõunasööki jäi aga võtmata. Valuhoog, mis mind tabas, oli selline, et kahvel koos kalatükiga kukkus käest ja taldrik libises ka sülest. Valu oli nii tugev, et viis mõistuse. Ja muudkui kestis ja kestis. Kui valuhoog lõpuks vaibus, oli mu söögiisu kadunud. Nagunii poleks minust sööjat olnud, sest järgmine valuhoog tuli vähem kui viie minuti pärast, kui ma ei olnud jõudnud esimesestki toibuda. Mingi aeg talutati mind protseduuride tuppa, et mind sünnituseks ette valmistada. Sealt väljudes tabas mind üks valuhoog täpselt ruumi lävepakul. Kükitasin, kiskudes end nii kõveraks kui vähegi sain ja pigistasin samal ajal tilgutikoti hoidikut, nii et sõrmenukid olid valged. Mingil hetkel selle valuhoo ajal tõstsin pea ja vaatasin seal lävepakul kükitades koridori akna poole. Väljas sadas lund, laia ja valget lund karges talvepäevas. Läbi lumesaju paistsid haigla kõrval kasvava puu okstel põlevad jõulutuled...

Nii algas Simona tulek siia ilma. Parajalt jonnakas, iseteadlik, egoistlik, rõõmsameelne, seltskondlik, lohakas, hakkaja, otsekohene, tuulepea, hajameelne, nõudlik, lõbus, aktiivne, laisk, äkiline, sõbralik, aval, hoolas, täpne, asjalik, põikpäine, salakaval, edev, julge, tõrges ja tujukas aeg-ajalt peavalu tekitav neiuhakatis. Ma tean, osad omadused, mis kirja panin, on vastuolulised - näiteks laisk ja hoolas, lohakas ja täpne - kuid selline ta ongi vahel, oleneb tema tujust.
Üllatada oskab ta ka. Viimane kord oli nüüd esmaspäeva õhtul. Ta pesi nõud ära, tegi õhtusöögi ja avastas, et oh kui tore on see köögitoimkond! Nüüd ta siis kraamib köögis hommikust õhtuni. Köögikapil ega pliidil ei tohi olla pisematki plekki, lõikelauad peavad millimeetri täpsusega paigas olema, kappi nõuderestile on ta tekitanud taldrikute paigutuses mingi oma süsteemi ja noad sätib sahtlis korrapärasesse ülitäpsesse ritta. Tegelikult ju tore, aga siiski oleks vaja mingit nuppu, kust saaks Simonat kraadi võrragi jahutada. Kui ta minu kohviootel kohvikruusist suhkru välja pesi, tõstsin küll kisa, et nii pedantne ka olla ei tohi. Ei ole üldse tore avastada peale seda, kui kohvimasin on viimased veetilgad korisedes välja röhatanud, et mõni minut tagasi suhkruga valmis pandud kohvikruus on masina kõrvalt kadunud ja rännanud tagasi kappi nõuderestile. Ma lohutan end sellega, et varsti ta nagunii tüdineb, kui avastab, et määrdunud nõud ei lõppe iial otsa ja süüa tuleb teha iga päev. Piisab sellestki, kui ta vahel, kui ikka väga vaja on, mind aitab ja ise nõud peseb. Tüdruk ise väidab, et ta ei tüdine köögitoimkonnast. Nojah, mina küll kahtlen selles, arvestades, et enne esmaspäeva pidin teda piltlikult öeldes kaikaga nõusid pesema ajama ja siis tehti seda kõlava jorina ja pirina saatel.
Aga mine tea, ehk hakkab aru saama, et ka tema peab andma oma panuse majapidamisse. Tema enda hügieeniga toimus ka muutus üleöö, ühtäkki, millalgi aasta tagasi. Tüdruk tegi äkki avastuse, kui oluline on olla puhas. Enne seda avastust oli iga nädal tükk tegu, et teda duši alla saada, rääkimata igapäevasest käte-, näo-, hamba- ja jalapesust. Siis aga hakati käima täiesti vabatahtlikult kaks korda nädalas duši all ja igal hommikul ning õhtul end kergelt pesemas. Seda kõike teeb ta siiani. Hommikused ja õhtused duširuumis käimised on kujunenud talle juba nagu rituaaliks, kus puhastusprotseduurid ja muud olulised tegevused (juuste sättimine, kõrvarõngaste panek või ära võtmine) tehakse alati kindlas järjekorras ja kindlal viisil, kulutades iga asja peale alati ettenähtud aja. Pane või kell õigeks selle järgi. Kui Simona tahab, suudab ta olla täpne ja asjalik.

Suureks hakkab ta mul kasvama, mu preili kaksteist. Tema jalanumber on minu omast numbri võrra suurem, riided ostan talle täiskasvanute osakonnast S või S/M suurused, nukkude asemel tunneb ta huvi meigi ja ehete vastu... Veel veidi üle viie aasta ja ta saab täisealiseks. Ja mina olen alles 36, kui tema saab 18-aastaseks, sama vanaks, nagu mina olin teda ilmale tuues. Kui mul poleks Annaliisat, minu pisikest kaheaastast, siis ma tunneksin end vist koguaeg vanana. Väike laps teeb naise nooreks. Teistpidi võttes, mulle meeldib, et mul on lapsed niivõrd erinevas vanuses. Üks pisike, üks teismeline ja üks vahepealne. See teeb elu mitmekesisemaks. Olla väikese lapse ema, olla teismelise ema ja olla vahepealses vanuses oleva lapse ema, on nagu olla kolme moodi ema korraga. Laste vanusevahed on piisavalt suured, eriti vahe kahe vanema lapse ja noorima vahel, et ei saa olla ühesugune ema. Teismeline vajab hoopis teistsugust lähenemist ja teistsugust ema, kui vajab seda kaheaastane. Ümberkehastumised ühest emast teiseks ja siis kolmandaks ei tekita igavust, sest need muundumised toimuvad kümneid kordi päevas ja 24/7.

Ja lisaks sellele 24 tunnile ööpäevas, mil ma olen kolme moodi ema, tuleb mul leida see 25. tund, mil ma saan olla NAINE.

Suvemõtted

Kesksuvi on käes. Hetkel on ilm küll suhteliselt jahe ja niiske (öö läbi oli sadanud tugevat vihma), kuid üldiselt võib siiani olnud suveilmadega rahule jääda. Paar korda üle käinud meeletu palavus ja põud ei ole küll selline ilm, mida ma naudin, aga eks see kuulub suve juurde.

Jaaniõhtul olime külaplatsil koos külarahvaga. Palju inimesi ei olnud, aga meil on pisike küla ka ja selline väiksem seltskond ongi mõnus. Kiikusin pikali olles suurel külakiigel ja vaatasin taevas olevaid pilvi. Kiige õõtsumine oli uinutav ja rahustav. Jaaniõhtu oli üle pika-pika aja esimene päev, mil tundsin üle enda rahu voogamas.

24.juunil tuli meile elama pisike kassipoiss Pupsik. Talus on ikka kassi vaja, kes hoiaks hiirtel silma peal. Sinnani, mil temast hiirekuningas saab, läheb veel mõned kuud aega, kuid praegu on ta armas vallatu kassike, kes oma mängudega meie kõigi tuju heaks teeb. Tasapisi harjutan teda õues käimisega ja üritan Roosit kassiga lepitada. Koer on üsna armukade kassi peale ja eks see on mõistetav ka. Selleks, et kass saaks hiljem vabalt õues käia, peavad koer ja kass vähemalt talutavalt läbi saama, sest maja välisuks on koera ketiulatuses.

Juuli algul tõime koju 18 tibu. Esiteks muidugi munade pärast, sest oma kanade munad on ikka hoopis paremad, kui poest ostetud farmikanade munad. Teine põhjus on lihtsalt soov, et lapsed saaksid kasvada koos loomade-lindudega. Põhimõtteliselt oleks odavam mune poest osta, aga oma on oma, lisaks kanadega tegelemise rõõm. Seda, mitu kukke tibude seas on, me veel ei tea. Üks tumepruun tibu näib küll kukehakatis olevat, kasvatab hoolega harja oma peas, kuid osad tibud on veel liiga väikesed, et aru saada, kes nad on. Eks seda näitavad lähemad nädalad. Üks kukehakatis jääb kanade juurde kasvama, ülejäänud tibupoisid lähevad nuumamisele ja kunagi saab neist praadi.

Mõni päev tagasi sai Urmas oma kahe vanema lapsega kokku. Olime Kubja järve ääres ujumas ja Urmas sai oma lastega rääkida. Minu kolm last olid ka meiega kaasas. Eemalt oli seda tore jälgida, kõiki viit last. Nojah, Joosep on juba 16-aastane ja Johanna 14-aastane, peaaegu täiskasvanud juba, kuid meie jaoks on nad ikkagi lapsed, sest Urmas on nende isa. Nad nägid oma pisiõde esimest korda ja Annaliisa oli esimest korda kõigi oma nelja õe-vennaga koos. Olime seal seitsmekesi ja Annaliisa oli nagu ühendav lüli meie kõigi vahel. Ma loodan kogu südamest, et selliseid kohtumisi tuleb veel. Mina kaasa ei lähe, sest tean, et Joosepil ja Johannal on oma isaga vabam suhelda, kui mina seal kõrval ei passi, kuid Annaliisa annan küll Urmasega kaasa. Neil kolmel on täielik õigus üksteist tunda - Joosepil, Johannal ja Annaliisal.

Pärnaõied on nopitud ja kuivama pandud. Sel aastal saime neid päris kobeda portsu. Natuke viisin Urmase emale ja natuke saan ka Pärnusse oma vanematele ja vanaemale viia. Pärnaõieteed on talvel hea juua, eriti kui külmetushaigused ligi hiilivad.

Pool suve on veel ees. Näis, mida huvitavat see kaasa toob.