Kõige suurem rõõm

Rõõmu tuleb osata tunda ka pisiasjadest. Minul on see oskus sada protsenti olemas. Nii mõnigi suur mure muutub palju väiksemaks, kui näiteks tuleb mu laps, võtab mul kaela ümbert kinni ja ütleb: "Emme, sa oled nii kallis!". Hetkega on muremõtted peast pühitud ja minul jälle naeratus näol. Muidugi, ega mure ei kao päriselt kuhugi, aga sellised rõõmuhetked annavad teada, et elus on ka muud peale murede ja tihtipeale suudan pärast sellist lapse kallistust murele hoopis selgema pilguga vaadata.

Aga tegelikult tahan rääkida ühest minu jaoks väga olulisest rõõmust.
Andmisrõõm.
Mulle meeldib teha teistele head, anda, kui mul on midagi anda, ilma tasu saamata. Tegelikult ma saan tasu, selleks on rõõm teise silmades, kui ta on minu kingitusega rahul.
Just seesama andmisrõõm pani mind osalema Aasta Isa Teki motiivide heegeldamises.
Just seesama andmisrõõm laseb mul peagi-peagi teha toreda kingituse armsale foorumisõbrale.
Kui mul on võimalus anda, siis ma teen seda. Mõtlemata.

Tänapäeva maailmas on nii vähe headust. See pisku head, mis mina teen, ei muuda maailma kuigivõrd paremaks, aga see muudab mind paremaks. See ongi vist kõige tähtsam. Teisi inimesi tähele pannes, nendega arvestades ja neid aidates muutume ka ise paremateks inimesteks.

Esimese päeva jätk...

...sest ma pole veel magama saanud, kuigi kell näitab juba uut päeva.

Tegelikult mul vedas väga selle blogi taustaga. Et kõigi nende valikute seas oli just see üks, milles on kõik minu kolm lemmikvärvi ja et need kolm on sellel taustal põhilised värvid!
ROHELINE, SININE ja ORANŽ. Ja mitte igasugune roheline, vaid just see samblaroheline. Ja taevasinine. Ja loojanguoranž.
Võrratud päikeseloojangud on vaadeldavad otse minu kodumaja eest ning ikka ja jälle ma lippan, fotokas näppus, sääskede suminasse taevast pildistama. See on künkal elamise eelis, et taeva värvidemängud koju kätte tulevad.

Kollane meeldib mulle ka, näiteks võililled on väga ilusat kollast tooni ja mu ühed lemmiklilled nurmenukud ka, aga need kolm on üle prahi!

Mul on loodusega üldse väheke kummaline suhe. Minu varane lapsepõlv möödus Sindis ja hilisemad kasvuaastad veetsin Pärnus. Nüüdseks olen jõudnud sinnani, et elan tillukeses külakeses keset Võrumaa metsi ja heinamaid. Ma naudin looduse keskel elamist! Aga looduses pesitseb minu jaoks üks ebameeldiv putukaliik, kelle tõttu mind iial seene- ja marjametsast ei leia... Maja juures kasvavad sõstrapõõsadki sopsutan enne marjadest tühjendamist ettevaatlikult, et mitte marju maha sopsutada, läbi. Mõista-mõista, kes see on...

Hetkel istun lahtise akna all ja hingan mõnuga sisse öölõhnu. Need teevad uniseks. Tulebki end nüüd magama sättida.