Tarkust taga ajamas

Lapsed kasvavad nii ruttu. Annaliisa on küll veel rinnalaps, aga siiski juba suhteliselt iseseisev ja nii ma võtsin otsuse hakata ennast koolitama. Kamba peale saab lapse ka hoitud ja ühtegi sellist koolitust, mis nõuab tundideks lapsest eemale minekut, ma ei võta. Aga paar korda nädalas paar tundi kodunt välja ennast täiendama saada, see oleks hea.

Eile tegin enesetäiendusega algust ja liitusin ühe e-õppega. Kord nädalas antakse neljast artiklist koosnev peatükk, millest tuleb end nädala jooksul läbi närida ja asjad enda jaoks läbi mõelda, kommenteerida igat artiklit ja lõpuks kõiki nelja artiklit hõlmav test sooritada. Sedasi kokku 39 nädalat. Minu liitumise ajaks oli koolitus juba 6 nädalat kestnud, aga et õppeprogrammi lõpuks peab kodutöödest olema ära tehtud vähemalt 75%, siis saan ikkagi osaleda. Alustuseks päris hea, aitab aju õppimise lainele viia. Koolitus kestab küll kaua, aga et see on e-õpe ja kuskil kohapeal käima ei pea, saab selle kõrval muudest koolitustest ka ehk osa võtta. Näis, kuidas jõuan, peret ja kodu ei saa ju ka unarusse jätta.
Täna nämmutasin ennast üleeile antud peatükist osaliselt läbi ja suutsin kaks artiklit ära kommenteerida. Tubli saavutus, arvestades, et samal ajal pidin suuremate laste tülisid lahendama, nõusid pesema, pisemat last tissima ja temaga tegelema. Aju pole õppimisega harjunud ja tulemuseks oli peavalu. Mäletan, kui autokooli läksin kaks ja pool aastat tagasi; esimesed koolipäevad vaevlesin peavalu käes, mis kuidagi ei tahtnud valuvaigistitele alluda ja et ma olin tol ajal lapseootel ka, siis ei saanudki ma neid eriti süüa. Kuid mõne päevaga harjusin õppimisega ja peavalud kadusid.

Muidugi olen ma endaga jube rahul. Urmas ka toetab mind mu soovis ennast koolitada ja täiendada ning see loeb väga palju. Unistan töötamisest lastega ja sain natuke infot, mis variandid on ennast sellel alal koolitada, aga see tuleks kõne alla alles tulevikus, sest tegu on põhjalikuma õppega, mida ei saa teha lapsega kodus olles. Kui Annaliisa lasteaeda läheb ja elu seda siis võimaldab, siis ehk tuleks kõne alla enda põhjalikum koolitamine mingi kindla ameti saamiseks, et lastega töötada.

Sügisene mõtisklus eelseisvast talvest

Sügisene kirju aeg on läbi saamas. Talv läheneb, tasapisi, kuid kindlalt. Aknast avaneb üpris trööstitu vaatepilt: peaaegu või pooleldi raagus puud õõtsuvad külma ja rõske sügistuule käes, mis keerutab maapinnal olevaid pruuniks tõmbunud lehti; hallid pilved kihutavad kiiresti üle taeva, tuues endaga kaasa vihmasabinaid. Loodus valmistub talveks.

Mina ka valmistun talveks. Purkidesse sain panna järjekordsed laarid tomatimöginat. Laste talvevarustuse olen üle vaadanud ja asendan järjest uutega neid asju, mis on lastele väikeseks jäänud. Annaliisa sai peaaegu kõik uue, ainult müts ja sall on eelmisest talvest. Nojah, talvesaapaid tal eelmisel aastal vaja ei läinud, sest ta ei kõndinud veel ja tema jalad-käed olid üleni talvekombes. Eerik sai uue jope, Simonale kudusin uue mütsi ja alustan kohe-kohe talle salli kudumisega. Täna lõpetasin Annaliisa sokkide kudumise, lõngaotsad on veel peita vaja.

Sügis toob rõõmu ka, kaks head sõbrannat on emaks saamas. Esimene tita peaks lähema paari nädala jooksul sündima, teine sünnib novembris.

Ma ootan talve, sest see toob rahu. Suvine aeg on jube sebimise aeg. Koguaeg on midagi teha, kuskil toimetada, kuhugi minna... Talv on unine aeg, paksu lumevaiba aeg, külma aeg, kelgutamise aeg, lõõmava ahjutule aeg, perega koosolemise aeg, lumes olevate jänku jälgede aeg, metskitsede aeg, lumememmede aeg, pimedate õhtute aeg... Seda nimekirja võiks veelgi jätkata. Igal inimesel on see aga erinev. Ma ei usu, et suurlinna kortermajas elaval inimesel on talv metskitsede aeg! :D Meil aga on, eelmisel talvel käisid metskitsed peaaegu iga päev maja juures õunapuude all mahakukkunud õunu lume alt välja kaapimas ja söömas.

Praegu on aga veel sügis. Mitte kauaks, sest pool oktoobrit on peaaegu läbi ja novembris on talv juba väga lähedal. Praegu on just paras aeg hakata mõtlema jõulupühadele, milleni on jäänud pisut enam kui kaks kuud. Need kaks kuud mööduvad ruttu. Mina juba mõtlen jõuludele, kas Sina ka?

Hilissuvi

Suvi läheneb kiiresti lõpule. Veel nädalake ning Simona ja Eerik alustavad järjekordset kooliaastat. Simona on nüüd põhikooliõpilane, algklassid said läbi. Ise on ta muidugi üüratult uhke selle üle. Eerik läheb 2.klassi ja üllatus on see, et ta väga ootab kooliminekut. Usun, et suvi ka mingil määral väsitab lapsi. Kooliasjad on peaaegu olemas, nipet-näpet on veel vaja, samuti riideid-jalanõusid. Simonale on uut koolikotti vaja ja uusi tossusid, samuti uut kevad-sügis jopet. Eerik vajab uusi sisejalanõusid kooli ja samuti uut jopet sügiseks. Loodan, et enne kooli algust, selle nädala jooksul, õnnestub asjad, mida veel vaja on, ära osta. Järgmise nädala alguses on ka pisut aega veel selleks. Näis.

Eile ja täna ajasin kokku umbes 15-16 liitrit salatit talveks purki. Tomat, sibul, porgand, tänases laaris oli ka paprikat sees. Järgmisesse potitäiesse hakin peakapsast kah sisse. Aeduba on ka veel peenralt pisut tulemas, samuti saab kurki salatisse panna.

Mõni aeg tagasi taasavastasin enda jaoks muffinid. Kodus on olemas üks muffinivorm, pean plaani teine ka juurde osta, siis läheb küpsetamine palju kiiremini. Tahan proovida lisaks igasugustele erinevatele magusatele muffinitele ka soolaseid muffineid teha. Nagu pirukad muffinivormis. Internetis leidub koormate kaupa igasuguseid retsepte, muudkui aga küpseta ja söö.
Hetkel on küll pliidi taga olemisest villand, ei taha küpsetada ega keeta. See salatitegu on ikka üsna aeganõudev tegevus ja selleks ajaks, kui viimane salatipurk kaanetatud saab, on suus juba pliidimaitse... Urmas tõi täna metsast pisut kukeseeni, jätan nendest toiduvalmistamise tema hooleks.

Seened... Varsti peaks minema karjääri roosasid riisikaid jahtima. Saab pisut kastmematerjali. Sel suvel lõigati karjääris põhilistes riisikate kasvukohtades palju noori kaskesid maha, ei tea, kas saabki üldse sel aastal sealt midagi. Millalgi lähen vaatama. Kevadel lume sulamise ajal tekkis karjääri palju tiike, paar suuremat lumesulamisvett täis tiiki olid juuni lõpuski veel alles, olles enda alla uputanud nii mõnedki riisikate kasvukohad. Tavaliselt need tiigid nii suureks ei paisu, aga eelmine talv oli väga lumerohke.

Ilmad on läinud hilissuvele omaselt jahedamaks. Üsna soe on, aga tuules on tunda läheneva sügise hingust. Ploomi- ja õunapuud poetavad juba pisitasa kollaseid lehti maha. Roosad ploomid on küpsed ja lastel on pidu, vaest puud sakutatakse iga päev. Kohe-kohe hakkavad sinised ploomid küpseks saama, siis hakatakse seda puud sakutama. Selleks ajaks, kui kollased ploomid küpseks saavad, on lastel ploomidest isu täis ja kollaste ploomide puud jäetakse rahule. Õunu tuleb sel aastal väga vähe, hea kui natukenegi midagi hammustada saab. Marjapõõsad söödi lindude poolt puhtaks enne, kui marjad korralikult valmidagi jõudsid. Järgmiseks aastaks tuleb põõsaste jaoks võrgud ära osta.

Täna on päev otsa totrat uduvihma sadanud. Et nagu on vihm, aga nagu ei ole ka. Samas, mulle meeldib sügis. Niisked ja rõsked sügistuuled on minu jaoks puhastava ja värskendava toimega. Praegu näitab ka pisut päikest pilve tagant.

Ja rähn toksib hoogsalt majaseina.

Torm ja äike

Eestimaad kiusanud pühapäevaõhtuse tormi kõige hullem kahju meie perele oli elektri kadumine. Päris ilma elektrita me polnud, madal pinge oli sees, aga seda kasutada ei saanud. Vahepeal muutus pinge normaalseks, siis jälle kadus ja sedasi vool kõikus kuni täna hommikuni. Paar suuremat puuharu murdis torm meie talu juures ära ja pisemat oksapuru on kõikjal vedelemas. Saatsime nüüd hommikul Simona ja Eeriku oksi kokku korjama. Töökasvatus peab olema...

Mõni tund peale tormi raputas äike meie kodukanti põhjalikult. Valguse vaatemäng oli võimas, taevas oli koguaeg valge, kuigi õhtupimedus oli juba käes. Et olime küünlavalgel, siis oli kogu olemine eriti nõiduslik.

Mina sain äikesest inspiratsioonilaksu ja sellal, kui ülejäänud pere juba magas, istusin mina põrandal, mitu küünalt minu ees põlemas ja meisterdasin klaashelmestest kaelakeed. Mõnus olemine oli, aeg iseendale ja tegevusele, mida ma armastan.

Täna sain oma uue õmblusmasina kätte. Eestikeelset õpetust kaasas polnud, see saadetakse Anttilast järele. Näis, kunas julgen masina esimest korda tööle panna. Enne muidugi ootan eestikeelse juhendi ära. Minusugune õmblemises asjatundmatu inimene võib uue masina tuksi keerata enne, kui üldse õmblemist proovida jõuabki.

Natuke kasvuhoonest ja õmblemisest

Omavahel pole need kaks pealkirjas koosmainitut kuidagi seotud. Juba kasvõi sellepärast, et tomatitega tegeleb Urmas (nende kasvatamisega tegeleb tema, nende söömisega tegeleb terve pere), õmblemisega hakkan mina tegelema. Kunagi. Kui ma omale õmblusmasina saan.

Muide, ma saan selle juba üsna varsti, lähema kahe nädala jooksul, Anttilast. Õmblusmasina tellimine oli puhtalt kättevõtmise asi. Juba aastakese jagu olen selle peale mõelnud, nüüd siis lõpuks tegin selle lühikese kõne Anttilasse ära. Ma ei armasta tegelikult õmblemist, eelistan kudumisvardaid, heegelnõelu ja traate-näpitsaid käes hoida. Aga õmblusmasin peab elamises olema. Kaua ma ikka, lühemaks tegemist vajavad püksid kilekotiga näppus, ämma külastan. Peab selle õmblemisvärgi lihtsamadki tõed ükskord omale selgeks tegema. Kes teab, võibolla hakkab õmblemine mulle veel isegi meeldima...

Tegelikult saaksin ma tomatite kasvatamisega ka üsna hästi hakkama. Kuid kuigi meil on suur kasvuhoone, ei mahu me kahekesi Urmasega sinna ära. Et Urmas armastab tomatitega tegeleda (mis peaasi, ta oskab nedega tegeleda), siis hoian mina kasvuhoonest eemale ja tegelen peenardega. Peenrad... homme tuleb neid kindlasti rohima minna. Tomatid meil juba punetavad tasapisi, iga päevaga üha rohkem. Mõnus! Saab salatit teha. Meie peres on sedasi, et kui kasvuhoonest tomateid hakkab saama, siis toitumegi põhiliselt tomatisalatist. Tomatid, sool, pipar, hapukoor ja hakitud till - ning elu on ilus! Kui isu on täis söödud, alles siis hakkan neid talveks purki tegema. Kuid näiteks eelmisel aastal sai kõigil isu täis alles siis, kui enamus tomateid oli salatina pintslisse pistetud. Kujutage ette, umbes 100 tomatitaime ja neli näljast inimest. Ja me jaksasime süüa! Sel aastal on üks näljane juures, meie pesamuna. Eelmisel aastal oli ta veel liiga pisike, et tomatitest sellisel moel, nagu ülejäänud pere, rõõmu tunda. Ega ta praegu ka neid väga palju ei taha. Annaliisa on üldse niru söömaga, selles on tõenäoliselt süüdi see, et ta veel rinda saab.

Tegelikult peab õppima, kuidas ühildada 1-aastase aktiivse lapse järele vaatamist ja blogisse kirjutamist. Sel ajal, kui ma kirjutasin tänase postituse teist lõiku, oli Annaliisa lükanud teise tooli köögikapi äärde, roninud siis toolile ja noppinud kapil olevast potist pooled kooritud kartulid ükshaaval köögikapile laiali. Ise oli ta muidugi veest läbimärg, samuti tool ja köögipõrand. Minul tuli selle krutski pärast kirjutamine mõneks ajaks katkestada. Kuidas küll oskavad nii väikesed lapsed nii vaikselt tegutseda?

Köha, äike ja tomatid

Nädala algul hakkas Annaliisa köhima. Hoogudena, nii et jupp aega köhib ja köhib, siis on mitu tundi vaikus, kuni tulevad uued köhahood. Ega ma ülearu muretsema ei kukkunud. Olles kolme lapse ema, on mul tekkinud teatav oskus aru saada, millal on vaja pöörduda arstile ja millal saan ise hakkama. Seekord otsustasin siiski arsti poole pöörduda. Mitte et see köha nüüd väga hull oleks, aga Annaliisa on ju ikkagi pisike laps alles ja jube on köhahoogude ajal kuulata, kuidas ta mu süles köhib ja köhib ja köhib ja köhib...

Eile kell 16.40 oli meil arsti juurde aeg kirja pandud. Kella nelja ajal märkasin teatava rahutusega, et seni päikesepaisteline ilm oli hakanud pilviseks muutuma ja kaugemalt oli kuulda äikesekõminat. Ma ei ole eriline argpüks äikese suhtes, aga ikkagi, ma eelistan äikese ajal kodus olla. Kui ma veidi enne kella poolt nelja, laps kaenlas, maja ees auto poole kõmpisin, vaatasin nüüd juba väga suure rahutusega Rõuge poole jäävat tumedate pilvedega kaetud taevast. Sealpool müristas ja paukus. Läbi kruusakarjääri suure tee poole sõites korraks mõtlesin, et keeran otsa ringi, lähen koju ja helistan arstile, et tulen pisut hiljem. Siiski sõitsin edasi ja kui ma auto nina suurele teele jõudes Rõuge poole keerasin, oli minul jänes püksis...

Natuke aega hiljem hakkas jämedaid vihmapiisku vastu auto tuuleklaasi tulema ja Tautsa bussipeatuse lähedal me siis kohtusimegi - mina ja äike.

Edasine kulges juba nagu kuskil õudusfilmis. Välk lajatas autost ehk viiekümne kuni saja meetri kaugusel heinamaasse, saateks kõrvulukustav ragin. Ehmatusest oskasin auto mootori välja suretada. Minut hiljem järgnenud teine heinamaasse lajatav välk mind nii enam ei ehmatanud. Seejärel kukkus vihma kallama, basseinitäite kaupa kallas Vanajumal vett taevast alla, auto kojamehed liikusid nii kiiresti, et näisid virvendavat, kuid nägemisulatus oli ikkagi praktiliselt null. Roomasin Rõuge poole kolmkümmend kuni nelikümmend kilomeetrit tunnis, kiiremini ei julgenud. Rõuges pidin veel eriti tähelepanelik olema, et mõnda vihma kätte jäänud jalakäijat alla ei aja. Isegi mingit rahe moodi asjandust tuli minuti jooksul taevast alla.

Perearsti juures valitses tühjus ja sain lapsega kohe vastuvõtule. Seal läks ka ruttu. Noor meesarst kuulas lapse kopsud üle ja saatis meid koju tagasi, asja põhjalikumalt uurimata. Lapse kopsud olid puhtad, aga no kurgu oleks ju võinud ka ikka üle vaadata... Olin aprillis samasuguse köhaga lapsel vastuvõtul käinud ja tookord ka midagi ei uuritud põhjalikumalt, köha kadus ise koduste vahendite toel. Arst arvas, et ju kaob seegi kord köha ise... Nojah, eks tuleb ise jälle köhaga hakkama saada. Hea seegi, et kopsud puhtad on.

Kui koduteele asutasime, oli Rõuges äike juba taanduma hakanud. Sadas veel, aga see oli selline hõredam vihm. Lootsin, et ehk on äike vahepeal piisavalt kaugele jõudnud, et mina ilma hirmu tundmata koju pääsen. See lootus ei täitunud. Sealsamas Tautsa bussipeatuses jõudsin äikesele järele ja jälle kallas taevast basseinitäite kaupa vett. Vähendasin auto kiiruse taas kolmekümne kuni neljakümne kilomeetrini tunnis ja sõitsin kodu poole, süda sees värisemas. Välgud sähvisid katkematult minu ees, taga, vasakul, paremal ja ilmselt ka peakohal (läbi autokatuse ei näe ja seepärast oletan, et olid ka peakohal). Kõmin, ragin ja mürin, mis välkudega kaasnes, oli katkematu. Oh, kuidas ma koju igatsesin! Koduni oli ainult mõni kilomeeter, aga see tee tundus sadade kilomeetrite pikkusena. Kodumaja ees jätsin auto seisma ja istusin nii kaua lapsega autos, kuni vihmsadu veidi hõrenes.

Ilmselt ei unusta ma eilset äikest veel niipea. Järgmisel korral, kui äikest ähvardab tulla ja on minek kuhugi plaanitud, jään võimalusel koju. Üldiselt on küll äikese ajal autos üsna turvaline olla, kuid palju ohtlikumaks võivad osutuda puud ja elektriliinid, mis äikesetormi ajal võivad autoteele langeda.

Lõpetuseks tomatitest. Täna tõime kasvuhoonest ära selle aasta esimesed tomatid! Oleks juba palju varemgi tomateid ehk saanud, aga jäime kevadel seemnete külvamisega pisut hiljapeale. Kasvuhoonest kirjutan mõni teine päev.

Ingel

Inglid on siiski olemas! Mind külastas eile pärastlõunal ingli maapealne kehastus ja muutis mu päeva rõõmsaks ja päikeseliseks. Tegelikult oli päev nagunii suviselt päikeseline, aga mu hinges hakkas ka päike särama ja tekitas otsatu rõõmu minu südamesse.

Angela tõestas oma eilse külaskäiguga järjekordselt, et ta on oma nime vääriline! Minu perekond on talle lõpmata tänulik kõige eest, mida ta on meie heaks teinud. Tema jaoks on küll see ainult palgatöö, aga ta teeb seda tööd südame ja hingega.

Suur-suur aitäh, Angela!

Kõige suurem rõõm

Rõõmu tuleb osata tunda ka pisiasjadest. Minul on see oskus sada protsenti olemas. Nii mõnigi suur mure muutub palju väiksemaks, kui näiteks tuleb mu laps, võtab mul kaela ümbert kinni ja ütleb: "Emme, sa oled nii kallis!". Hetkega on muremõtted peast pühitud ja minul jälle naeratus näol. Muidugi, ega mure ei kao päriselt kuhugi, aga sellised rõõmuhetked annavad teada, et elus on ka muud peale murede ja tihtipeale suudan pärast sellist lapse kallistust murele hoopis selgema pilguga vaadata.

Aga tegelikult tahan rääkida ühest minu jaoks väga olulisest rõõmust.
Andmisrõõm.
Mulle meeldib teha teistele head, anda, kui mul on midagi anda, ilma tasu saamata. Tegelikult ma saan tasu, selleks on rõõm teise silmades, kui ta on minu kingitusega rahul.
Just seesama andmisrõõm pani mind osalema Aasta Isa Teki motiivide heegeldamises.
Just seesama andmisrõõm laseb mul peagi-peagi teha toreda kingituse armsale foorumisõbrale.
Kui mul on võimalus anda, siis ma teen seda. Mõtlemata.

Tänapäeva maailmas on nii vähe headust. See pisku head, mis mina teen, ei muuda maailma kuigivõrd paremaks, aga see muudab mind paremaks. See ongi vist kõige tähtsam. Teisi inimesi tähele pannes, nendega arvestades ja neid aidates muutume ka ise paremateks inimesteks.

Esimese päeva jätk...

...sest ma pole veel magama saanud, kuigi kell näitab juba uut päeva.

Tegelikult mul vedas väga selle blogi taustaga. Et kõigi nende valikute seas oli just see üks, milles on kõik minu kolm lemmikvärvi ja et need kolm on sellel taustal põhilised värvid!
ROHELINE, SININE ja ORANŽ. Ja mitte igasugune roheline, vaid just see samblaroheline. Ja taevasinine. Ja loojanguoranž.
Võrratud päikeseloojangud on vaadeldavad otse minu kodumaja eest ning ikka ja jälle ma lippan, fotokas näppus, sääskede suminasse taevast pildistama. See on künkal elamise eelis, et taeva värvidemängud koju kätte tulevad.

Kollane meeldib mulle ka, näiteks võililled on väga ilusat kollast tooni ja mu ühed lemmiklilled nurmenukud ka, aga need kolm on üle prahi!

Mul on loodusega üldse väheke kummaline suhe. Minu varane lapsepõlv möödus Sindis ja hilisemad kasvuaastad veetsin Pärnus. Nüüdseks olen jõudnud sinnani, et elan tillukeses külakeses keset Võrumaa metsi ja heinamaid. Ma naudin looduse keskel elamist! Aga looduses pesitseb minu jaoks üks ebameeldiv putukaliik, kelle tõttu mind iial seene- ja marjametsast ei leia... Maja juures kasvavad sõstrapõõsadki sopsutan enne marjadest tühjendamist ettevaatlikult, et mitte marju maha sopsutada, läbi. Mõista-mõista, kes see on...

Hetkel istun lahtise akna all ja hingan mõnuga sisse öölõhnu. Need teevad uniseks. Tulebki end nüüd magama sättida.

Esimene päev...

...on siin bloginduses üsna keeruline. Aga ma üritan edasi. Vaatab, mis asjast välja kukub lõpuks.