Mõttemullid

Uus kodu

2011-12-27T14:28:00.000+02:00

Oli 23.detsembri hiline õhtupoolik, kui siia jõudsime. Tunded ja emotsioonid olid pika ja stressirohke päeva tõttu laes ja ma kukkusin mitu korda vaimselt kokku. Sõbranna, kes oli minu jõudmise ajaks ka maja juurde tulnud, toetas mind ja lasi mul nutta enda õla najal. Oma uue elu esimest ööd ma ei suutnud uues kodus veeta. Olime koos lastega sõbranna juures.
Järgmisel päeval olin juba veidi rahulikum. Päeval läksime lastega tagasi oma uude koju. Hakkasime tasapisi koristama ja kraamima.
Mu uus kodu on pisike maja, ainult 55 ruutmeetrit, kuid väga armas - kaks tuba, köök, esik ja vannituba. Lastele ka meeldib ja mulle ka kohe üliväga.

Lauda peal lakas elab üks imeilus pruuni-mustakirju kass, ilmselt emane. Omaniku sõnul on ta siin juba kaua elanud. Pean nüüd endamisi plaani kass ära kodustada. Mitte omale võtta, aga lihtsalt temaga sõbraks saada ja talle süüa anda. Tuppa, nagu mu oma kass Pupsik, ta ei tule. Kui ta siiani on lakas hakkama saanud, siis saab ta ka edaspidi, tahan lihtsalt tema elu veidi kergemaks teha. Muidugi, ära iial ütle iial. Kui ma tolle kiisuga väga heaks sõbraks saan ja mul on ükskord rahaliselt võimalik ta loomaartsi juurde viia ja kõik vajalikud protseduurid ka ära lasta teha, siis kes teab, ehk võtangi ta päriselt omale või olen niiöelda hoiukodu tema jaoks, kuni ta päris kodu saab. Praegu aga viin talle süüa ja proovin tema usaldust võita. Loodan, et siis tuleb ükskord ka sõprus.

Muutuste tuules

2011-10-12T18:36:00.000+03:00

Käesolev sügis on keeranud mu elu täiesti peapeale. Raske öelda, kas need muutused mu elus on negatiivsed või positiivsed; võibolla on natuke mõlemat. Elu on läinud seda rada, et aasta lõpus alustan lastega neljakesi täiesti uut elu, keerame täiskirjutamiseks uue valge lehekülje oma eluraamatus. Tegelikult võiks öelda, et võtame täiesti uue ja tühja eluraamatu ette...

Miks see kõik nii on läinud, on päris keeruline endalgi mõista. Ju nii peab minema. Eluga tuleb edasi minna ja mitte kahetseda seda mis oli. Ei kahetsegi. Mitte üks sekund ka. Viimased neli aastat kinkisid mulle võrratu pisikese tüdruku ja võitsin endale tõeliselt lähedase sõbra, kes tahab ka edaspidi mulle ja lastele toeks olla ja aidata. Osad inimesed on ilmselt seda tüüpi, et sõpradena on läbisaamine superhea, aga elukaaslastena näritakse pidevalt teineteise kõri kallal. Jah, mõnes mõttes tahaks nagu jätkata, harjumusest ja rutiinist. Teistpidi asja vaadates tean, et sel pole mõtet. Praegune vahva sõprus ja hea läbisaamine asenduks peagi jälle tülide ja stressiga. Olen saavutanud omamoodi rahu ja olen isegi õnnelik. Samamoodi tunneb mu lapseisa. Kodust on kadunud närvilisus ja lapsedki on rahulikumad. Suuremad lapsed teavad, et mina ja nende kasuisa, nende pisiõe isa, ei ole enam paar. Nad on sellega leppinud ja hindavad seda, et oleme lapseisaga jäänud sõpradeks.

Hetkel kulgeme veel siiski koos ühise katuse all. Lihtsalt sõpradena, täielikus teineteisemõistmises ja rahus. Ja see ongi ainult sõprus, muid tundeid enam ei ole. Selle kuu lõpus on mul algamas üks koolitus ja see ongi põhjuseks, miks alustan lastega uut elu aasta lõpus, mitte praegu.

Igavesti minu koer

2011-09-06T02:17:00.008+03:00

Vahel ei lähe elu nii, nagu tahan või soovin või omale kujutlenud olen. Selline see elu paraku juba on. Ettearvamatu. Vahel tabavad valusad saatuselöögid väga ootamatult. Lausa nii ootamatult, et mitte kuidagi ei taha mõistus ega süda asjaga leppida, kuigi ometi tean, et teisiti lihtsalt ei olnud võimalik ja et nii pidigi minema. Üks valusamaid ja kurvemaid aegu on mu elus praegu, mil pidin täiesti ootamatult ja äkki hüvasti jätma oma kalli koeratüdrukuga, minu kõige esimese koera Roosiga.

Mõni päev tagasi, 2.septembri hommikul, lahkus Roosi meie juurest uuele elule, ta sai omale uue kodu...

See hüvastijätt murdis mu südame. Roosi oli mu esimene koer ja seda valusam oli lahkumine. Kui ta oli meiega, võtsin tema olemasolu ja kõike temaga seonduvat nii iseenesestmõistetavalt ja ma ei osanud uneski kujutleda, kui raske võib olla temast ilma jäämine. See oli mulle karm õppetund, et mitte ühtegi sõpra ei tohi võtta iseenesestmõistetavalt. Iga sõber on nagu hindamatu aare, nii inimesest sõber kui ka loomast sõber ja igat sõpra tuleb hoida ja armastada iga päev sedasi, nagu see oleks viimane päev koos sõbraga.

Mul ei ole mitte ainsatki hetke, kui ma ei mõtleks Roosile. Vahel vaatan aknast välja suure kuuse poole, kuskil südamesopis pesitsemas salajane lootus näha koera seal kuuse juures lamamas ja tukkumas. Õhtuti, kui väljas on juba pimedus, siis teeb õues valitsev vaikus nii haiget... Naabrite koer haugub ja meie hoovis ei ole enam kedagi talle vastamas... Täna istusin kuuse lähedale murule, täpselt jooksutrossi alla. Istusin ja rääkisin mõtteis oma Roosiga, südamest südamesse. Üldse ei olnud raske kujutleda Roosit minu juurde lonkimas ja oma niisket külma nina mulle sülle toppimas. Seda oli nii lihtne teha, kujutleda, kuidas ta mu juurde tuleb, topib oma niiske nina mulle sülle ja siis keerab end selili maha, et teda kõhu alt sügaksin... See liigagi kergelt tekkiv kujutluspilt tekitas südamesse ängistava valu. Nii palju kordi oli Roosi sedasi teinud, lugematuid kordi ning mina siis silitasin või sügasin teda hajameelselt, olles enamasti oma mõtetega igal pool mujal, aga mitte koera juures. Nüüd ma saan aru, et kõik siin ilmas on kaduv. Kui mul saab olema kunagi uus koer, siis temaga ma enam selliseid vigu ei tee. Tulevikus ei võta ma enam iialgi ühtegi oma koera iseenesestmõistetavalt. Kui ma koeraga tegelen, olgu see või tavaline möödaminnes silitamine ja kiire sügamine, siis pühendun talle ka sel lühikesel hetkel sajaprotsendiliselt, sest iial ei või teada, millal sõbrast ilma jään.

Ma loodan kogu südamest, et Roosi andestab mulle, et ma ta reetsin. Nii palju olen viimastel päevadel, rääkides temaga oma mõtetes, südamest südamesse, palunud temalt andestust, et ma ei andnud talle võimalust, mida ta vääris.

Ma loodan kogu südamest, et Roosi saab oma uues kodus, kus on suur-suur kinnine aed ja kus ta ei pea enam ketis olema, õnnelikuks. Loodan, et Roosi kiindub oma uude peremehesse ja armastab teda sama palju, nagu armastas mind. Ma loodan kogu südamest, et Roosi uus peremees saab koera tundma õppides aru, et Roosi on väärt kogu armastust, mida üks tõelist sõprust hindav peremees oma koerale pakkuda saab.

Minu südames jääb aga Roosi igavesti minu koeraks.

Minu preili kaksteist

2011-08-11T01:17:00.002+03:00

Mõnikord tunnen end jube vanana. Vaatan oma preili kahtteist ja ohkan masendunult. Ta on juba minu pikkune! Tal on figuur! Mis kõige õudsam - tema käitumisse ja üldse kogu tema olekusse ilmub järjest rohkem täiskasvanule omaseid käitumismustreid. See ei olnud ju üldse ammu, kui ta sündis. Ainult kaksteist aastat ja kaheksa kuud tagasi. Nagu oleks see olnud alles eile...

Mulle toodi lõunasöök varem, sest juba hommikul kella seitsmest alates olin tilguti küljes. Kell oli pool kaksteist, kui söök toodi. Kartul, kaste, praetud kala, salat. Peale esimest suutäit veendusin, et toidu maitse oli sama jumalik, kui välimuski. Teine suutäis hõrgutavat lõunasööki jäi aga võtmata. Valuhoog, mis mind tabas, oli selline, et kahvel koos kalatükiga kukkus käest ja taldrik libises ka sülest. Valu oli nii tugev, et viis mõistuse. Ja muudkui kestis ja kestis. Kui valuhoog lõpuks vaibus, oli mu söögiisu kadunud. Nagunii poleks minust sööjat olnud, sest järgmine valuhoog tuli vähem kui viie minuti pärast, kui ma ei olnud jõudnud esimesestki toibuda. Mingi aeg talutati mind protseduuride tuppa, et mind sünnituseks ette valmistada. Sealt väljudes tabas mind üks valuhoog täpselt ruumi lävepakul. Kükitasin, kiskudes end nii kõveraks kui vähegi sain ja pigistasin samal ajal tilgutikoti hoidikut, nii et sõrmenukid olid valged. Mingil hetkel selle valuhoo ajal tõstsin pea ja vaatasin seal lävepakul kükitades koridori akna poole. Väljas sadas lund, laia ja valget lund karges talvepäevas. Läbi lumesaju paistsid haigla kõrval kasvava puu okstel põlevad jõulutuled...

Nii algas Simona tulek siia ilma. Parajalt jonnakas, iseteadlik, egoistlik, rõõmsameelne, seltskondlik, lohakas, hakkaja, otsekohene, tuulepea, hajameelne, nõudlik, lõbus, aktiivne, laisk, äkiline, sõbralik, aval, hoolas, täpne, asjalik, põikpäine, salakaval, edev, julge, tõrges ja tujukas aeg-ajalt peavalu tekitav neiuhakatis. Ma tean, osad omadused, mis kirja panin, on vastuolulised - näiteks laisk ja hoolas, lohakas ja täpne - kuid selline ta ongi vahel, oleneb tema tujust.
Üllatada oskab ta ka. Viimane kord oli nüüd esmaspäeva õhtul. Ta pesi nõud ära, tegi õhtusöögi ja avastas, et oh kui tore on see köögitoimkond! Nüüd ta siis kraamib köögis hommikust õhtuni. Köögikapil ega pliidil ei tohi olla pisematki plekki, lõikelauad peavad millimeetri täpsusega paigas olema, kappi nõuderestile on ta tekitanud taldrikute paigutuses mingi oma süsteemi ja noad sätib sahtlis korrapärasesse ülitäpsesse ritta. Tegelikult ju tore, aga siiski oleks vaja mingit nuppu, kust saaks Simonat kraadi võrragi jahutada. Kui ta minu kohviootel kohvikruusist suhkru välja pesi, tõstsin küll kisa, et nii pedantne ka olla ei tohi. Ei ole üldse tore avastada peale seda, kui kohvimasin on viimased veetilgad korisedes välja röhatanud, et mõni minut tagasi suhkruga valmis pandud kohvikruus on masina kõrvalt kadunud ja rännanud tagasi kappi nõuderestile. Ma lohutan end sellega, et varsti ta nagunii tüdineb, kui avastab, et määrdunud nõud ei lõppe iial otsa ja süüa tuleb teha iga päev. Piisab sellestki, kui ta vahel, kui ikka väga vaja on, mind aitab ja ise nõud peseb. Tüdruk ise väidab, et ta ei tüdine köögitoimkonnast. Nojah, mina küll kahtlen selles, arvestades, et enne esmaspäeva pidin teda piltlikult öeldes kaikaga nõusid pesema ajama ja siis tehti seda kõlava jorina ja pirina saatel.
Aga mine tea, ehk hakkab aru saama, et ka tema peab andma oma panuse majapidamisse. Tema enda hügieeniga toimus ka muutus üleöö, ühtäkki, millalgi aasta tagasi. Tüdruk tegi äkki avastuse, kui oluline on olla puhas. Enne seda avastust oli iga nädal tükk tegu, et teda duši alla saada, rääkimata igapäevasest käte-, näo-, hamba- ja jalapesust. Siis aga hakati käima täiesti vabatahtlikult kaks korda nädalas duši all ja igal hommikul ning õhtul end kergelt pesemas. Seda kõike teeb ta siiani. Hommikused ja õhtused duširuumis käimised on kujunenud talle juba nagu rituaaliks, kus puhastusprotseduurid ja muud olulised tegevused (juuste sättimine, kõrvarõngaste panek või ära võtmine) tehakse alati kindlas järjekorras ja kindlal viisil, kulutades iga asja peale alati ettenähtud aja. Pane või kell õigeks selle järgi. Kui Simona tahab, suudab ta olla täpne ja asjalik.

Suureks hakkab ta mul kasvama, mu preili kaksteist. Tema jalanumber on minu omast numbri võrra suurem, riided ostan talle täiskasvanute osakonnast S või S/M suurused, nukkude asemel tunneb ta huvi meigi ja ehete vastu... Veel veidi üle viie aasta ja ta saab täisealiseks. Ja mina olen alles 36, kui tema saab 18-aastaseks, sama vanaks, nagu mina olin teda ilmale tuues. Kui mul poleks Annaliisat, minu pisikest kaheaastast, siis ma tunneksin end vist koguaeg vanana. Väike laps teeb naise nooreks. Teistpidi võttes, mulle meeldib, et mul on lapsed niivõrd erinevas vanuses. Üks pisike, üks teismeline ja üks vahepealne. See teeb elu mitmekesisemaks. Olla väikese lapse ema, olla teismelise ema ja olla vahepealses vanuses oleva lapse ema, on nagu olla kolme moodi ema korraga. Laste vanusevahed on piisavalt suured, eriti vahe kahe vanema lapse ja noorima vahel, et ei saa olla ühesugune ema. Teismeline vajab hoopis teistsugust lähenemist ja teistsugust ema, kui vajab seda kaheaastane. Ümberkehastumised ühest emast teiseks ja siis kolmandaks ei tekita igavust, sest need muundumised toimuvad kümneid kordi päevas ja 24/7.

Ja lisaks sellele 24 tunnile ööpäevas, mil ma olen kolme moodi ema, tuleb mul leida see 25. tund, mil ma saan olla NAINE.

Suvemõtted

2011-07-15T12:59:00.000+03:00

Kesksuvi on käes. Hetkel on ilm küll suhteliselt jahe ja niiske (öö läbi oli sadanud tugevat vihma), kuid üldiselt võib siiani olnud suveilmadega rahule jääda. Paar korda üle käinud meeletu palavus ja põud ei ole küll selline ilm, mida ma naudin, aga eks see kuulub suve juurde.

Jaaniõhtul olime külaplatsil koos külarahvaga. Palju inimesi ei olnud, aga meil on pisike küla ka ja selline väiksem seltskond ongi mõnus. Kiikusin pikali olles suurel külakiigel ja vaatasin taevas olevaid pilvi. Kiige õõtsumine oli uinutav ja rahustav. Jaaniõhtu oli üle pika-pika aja esimene päev, mil tundsin üle enda rahu voogamas.

24.juunil tuli meile elama pisike kassipoiss Pupsik. Talus on ikka kassi vaja, kes hoiaks hiirtel silma peal. Sinnani, mil temast hiirekuningas saab, läheb veel mõned kuud aega, kuid praegu on ta armas vallatu kassike, kes oma mängudega meie kõigi tuju heaks teeb. Tasapisi harjutan teda õues käimisega ja üritan Roosit kassiga lepitada. Koer on üsna armukade kassi peale ja eks see on mõistetav ka. Selleks, et kass saaks hiljem vabalt õues käia, peavad koer ja kass vähemalt talutavalt läbi saama, sest maja välisuks on koera ketiulatuses.

Juuli algul tõime koju 18 tibu. Esiteks muidugi munade pärast, sest oma kanade munad on ikka hoopis paremad, kui poest ostetud farmikanade munad. Teine põhjus on lihtsalt soov, et lapsed saaksid kasvada koos loomade-lindudega. Põhimõtteliselt oleks odavam mune poest osta, aga oma on oma, lisaks kanadega tegelemise rõõm. Seda, mitu kukke tibude seas on, me veel ei tea. Üks tumepruun tibu näib küll kukehakatis olevat, kasvatab hoolega harja oma peas, kuid osad tibud on veel liiga väikesed, et aru saada, kes nad on. Eks seda näitavad lähemad nädalad. Üks kukehakatis jääb kanade juurde kasvama, ülejäänud tibupoisid lähevad nuumamisele ja kunagi saab neist praadi.

Mõni päev tagasi sai Urmas oma kahe vanema lapsega kokku. Olime Kubja järve ääres ujumas ja Urmas sai oma lastega rääkida. Minu kolm last olid ka meiega kaasas. Eemalt oli seda tore jälgida, kõiki viit last. Nojah, Joosep on juba 16-aastane ja Johanna 14-aastane, peaaegu täiskasvanud juba, kuid meie jaoks on nad ikkagi lapsed, sest Urmas on nende isa. Nad nägid oma pisiõde esimest korda ja Annaliisa oli esimest korda kõigi oma nelja õe-vennaga koos. Olime seal seitsmekesi ja Annaliisa oli nagu ühendav lüli meie kõigi vahel. Ma loodan kogu südamest, et selliseid kohtumisi tuleb veel. Mina kaasa ei lähe, sest tean, et Joosepil ja Johannal on oma isaga vabam suhelda, kui mina seal kõrval ei passi, kuid Annaliisa annan küll Urmasega kaasa. Neil kolmel on täielik õigus üksteist tunda - Joosepil, Johannal ja Annaliisal.

Pärnaõied on nopitud ja kuivama pandud. Sel aastal saime neid päris kobeda portsu. Natuke viisin Urmase emale ja natuke saan ka Pärnusse oma vanematele ja vanaemale viia. Pärnaõieteed on talvel hea juua, eriti kui külmetushaigused ligi hiilivad.

Pool suve on veel ees. Näis, mida huvitavat see kaasa toob.

Grillima!

2011-04-09T16:33:00.000+03:00

Ilm ei ole täna küll kõige soojem, päris vali tuul puhub ja vahepeal tuleb mingit imelikku märjemapoolset ollust taevast alla. Ometi on plaanis täna grillida, et alanud kevad ja sellega kaasnevad tööd ametlikult sisse õnnistada. Eile ostsime üle kolme kilo liha ja Urmas tegeles pool õhtut selle kraami kolme erinevat moodi maitsestamisega. Hetkel lõke juba põleb, varsti saab teada, kuidas liha maitseb. Simona ja Eerik trotsivad külma rõsket ilma, istudes lõkke ääres. Annaliisa magab veel oma lõunaund. Koerast on kahju, tema osaks jääb vaid tuules hõljuvat lihalõhna nuusutada.

Kevade sisseõnnistamiseks on viimane aeg ka, sest lumi sulab väga kiiresti, ka sellise külma ilmaga. Järjest rohkem maapinda ilmub lume alt nähtavale. Kui maa on tahenenud, siis esimene suure tööna ootab ees riisumine ja seda on palju teha.

Märtsikellukesed ja lumikellukesed on ka lume alt välja sulamas ja korraga õide puhkemas. Varsti saan neid natuke vaasi ka tuua.

Kevad!

2011-04-05T18:51:00.004+03:00

Kirjutamiste vahe siin blogis on veninud ikka jube pikaks. Ei oskagi öelda, miks. Elu on sedasi kulgenud, et blogi pole meelegi tulnud. Eks oma laiskus ka, osaliselt, ei viitsi seda trükkimist käsile võtta, pigem näiteks nokitsen helmestega või ajan mõttetut mula kuskil jutukas. Tegelikult, selle jutukas trükkimise energia võiks küll jah kasulikumalt kasutada, siin trükkimiseks näiteks.

Märtsi lõpus olid mu tibinad mõned päevad Tartus haiglas, pisem oli uuringutel ja vanem tibin oli tema hooldajana kaasas. Kodus oli neil päevil siis vaikus ja rahu, puhkus lärmist, lisaks sai algust tehtud pisema tibina rinnast võõrutamisega. Kui tõin tüdrukud jälle koju, oli vana sõber Lärm ka jälle platsis. Welcome home, dear friend! Samas, ma pelgasin suurematki lärmi, sest kahene nõudis järjekindlalt oma tissi, aga oli samas suht lepilik mu keeldumiste osas. Tegi küll iga kord sellise nunnu ja õnnetu näo ette, vahel suutis isegi pisarapojukese silmanurka suruda, aga üldiselt läks võõrutamise osas kenasti ja läheb siiani kenasti, sest võõrutamine jätkub. Sel lapsel on ikka väga hea mälu, ta mäletab täpselt, miks loodus on naisele rinnad loonud ja nüüd möödunud öösel õnnestus tal end isegi korraks mu tissi külge imeda, kui ma poolunes olin (eks katsu magada, kui üks pisike traageldis koguaeg ringi ronib voodis ja magada ei lase). Kauem kui pool sekundit ta imeda ei saanud, sest ma reageerisin ülehelikiirusel. Ei ole mul vaja, et tissiarmastajast kahesel õnnestuks suure vaevaga peaaegu lõpetatud piimateke taaskäivitada. Muidugi järgnes peale rinna peitmist veidike solvunud jorinat. Ega ma imesta ka, kujutan ette, kui pettunud võis tüdruk olla, sest ta oli ju peaaegu et oma igatsetud tissi kätte saanud.

Aknast välja vaadates näen kevadet, lumi sulab nii kiiresti, et seda on võimalik jälgida, kui viitsiks pool tundi jutti mingit hange jõllitada. Aga ma ei viitsi, piisab, kui viskan pilgu ühele päikesepaistel peesitavale hangele, fikseerin selle suuruse ja kuju endale mällu ning pool tundi hiljem teen uue vaatluse. Vahe on ilusti märgatav, juba poole tunniga. Lume sulamise kiirus võrdub pori tekkimise kiirusega. Eile oli porisem kui üleeile, täna on porisem kui eile. Ma ei taha mõeldagi, mis porimülgas on meie maja ees mõne päeva pärast. Juba tänast pori seisu vaadates jõudsin veendumusele, et mu pisemale lapsele on kätte jõudnud toas olemise päevad, sest mul lihtsalt ei ole talle midagi selga panna, et saaks temaga õue mängima minna! Nuta või naera. Lapsest on kahju ja iseendast ka muidugi.

Aga täna võin ma üle poolteise aasta ometi olla rõõmus, et mu märtsis 2-aastaseks saanud pisitütar on hakanud viimase nädala jooksul nälga tundma! Viimased poolteist aastat on küll olnud selline tunne, et toit on sel lapsel tähtsuselt viimane asi elus. Rinnast võõrutamine teeb imet, kuigi näha on, et päris sedasi sööma, nagu mulle meeldiks ja üks laps sööma peaks, ta ei hakka. Ilmselt ta jääbki nirumaks sööjaks, aga noh, parem ikka kui teelusikatäis kuni paar igal söögikorral (kui sedagi), mis oli püsinud muutumatuna ajast, kui ta 6-kuu vanuselt lisatoitu hakkas saama.

Tarkust taga ajamas

2010-10-31T00:44:00.000+03:00

Lapsed kasvavad nii ruttu. Annaliisa on küll veel rinnalaps, aga siiski juba suhteliselt iseseisev ja nii ma võtsin otsuse hakata ennast koolitama. Kamba peale saab lapse ka hoitud ja ühtegi sellist koolitust, mis nõuab tundideks lapsest eemale minekut, ma ei võta. Aga paar korda nädalas paar tundi kodunt välja ennast täiendama saada, see oleks hea.

Eile tegin enesetäiendusega algust ja liitusin ühe e-õppega. Kord nädalas antakse neljast artiklist koosnev peatükk, millest tuleb end nädala jooksul läbi närida ja asjad enda jaoks läbi mõelda, kommenteerida igat artiklit ja lõpuks kõiki nelja artiklit hõlmav test sooritada. Sedasi kokku 39 nädalat. Minu liitumise ajaks oli koolitus juba 6 nädalat kestnud, aga et õppeprogrammi lõpuks peab kodutöödest olema ära tehtud vähemalt 75%, siis saan ikkagi osaleda. Alustuseks päris hea, aitab aju õppimise lainele viia. Koolitus kestab küll kaua, aga et see on e-õpe ja kuskil kohapeal käima ei pea, saab selle kõrval muudest koolitustest ka ehk osa võtta. Näis, kuidas jõuan, peret ja kodu ei saa ju ka unarusse jätta.
Täna nämmutasin ennast üleeile antud peatükist osaliselt läbi ja suutsin kaks artiklit ära kommenteerida. Tubli saavutus, arvestades, et samal ajal pidin suuremate laste tülisid lahendama, nõusid pesema, pisemat last tissima ja temaga tegelema. Aju pole õppimisega harjunud ja tulemuseks oli peavalu. Mäletan, kui autokooli läksin kaks ja pool aastat tagasi; esimesed koolipäevad vaevlesin peavalu käes, mis kuidagi ei tahtnud valuvaigistitele alluda ja et ma olin tol ajal lapseootel ka, siis ei saanudki ma neid eriti süüa. Kuid mõne päevaga harjusin õppimisega ja peavalud kadusid.

Muidugi olen ma endaga jube rahul. Urmas ka toetab mind mu soovis ennast koolitada ja täiendada ning see loeb väga palju. Unistan töötamisest lastega ja sain natuke infot, mis variandid on ennast sellel alal koolitada, aga see tuleks kõne alla alles tulevikus, sest tegu on põhjalikuma õppega, mida ei saa teha lapsega kodus olles. Kui Annaliisa lasteaeda läheb ja elu seda siis võimaldab, siis ehk tuleks kõne alla enda põhjalikum koolitamine mingi kindla ameti saamiseks, et lastega töötada.

Sügisene mõtisklus eelseisvast talvest

2010-10-12T23:34:00.001+03:00

Sügisene kirju aeg on läbi saamas. Talv läheneb, tasapisi, kuid kindlalt. Aknast avaneb üpris trööstitu vaatepilt: peaaegu või pooleldi raagus puud õõtsuvad külma ja rõske sügistuule käes, mis keerutab maapinnal olevaid pruuniks tõmbunud lehti; hallid pilved kihutavad kiiresti üle taeva, tuues endaga kaasa vihmasabinaid. Loodus valmistub talveks.

Mina ka valmistun talveks. Purkidesse sain panna järjekordsed laarid tomatimöginat. Laste talvevarustuse olen üle vaadanud ja asendan järjest uutega neid asju, mis on lastele väikeseks jäänud. Annaliisa sai peaaegu kõik uue, ainult müts ja sall on eelmisest talvest. Nojah, talvesaapaid tal eelmisel aastal vaja ei läinud, sest ta ei kõndinud veel ja tema jalad-käed olid üleni talvekombes. Eerik sai uue jope, Simonale kudusin uue mütsi ja alustan kohe-kohe talle salli kudumisega. Täna lõpetasin Annaliisa sokkide kudumise, lõngaotsad on veel peita vaja.

Sügis toob rõõmu ka, kaks head sõbrannat on emaks saamas. Esimene tita peaks lähema paari nädala jooksul sündima, teine sünnib novembris.

Ma ootan talve, sest see toob rahu. Suvine aeg on jube sebimise aeg. Koguaeg on midagi teha, kuskil toimetada, kuhugi minna... Talv on unine aeg, paksu lumevaiba aeg, külma aeg, kelgutamise aeg, lõõmava ahjutule aeg, perega koosolemise aeg, lumes olevate jänku jälgede aeg, metskitsede aeg, lumememmede aeg, pimedate õhtute aeg... Seda nimekirja võiks veelgi jätkata. Igal inimesel on see aga erinev. Ma ei usu, et suurlinna kortermajas elaval inimesel on talv metskitsede aeg! :D Meil aga on, eelmisel talvel käisid metskitsed peaaegu iga päev maja juures õunapuude all mahakukkunud õunu lume alt välja kaapimas ja söömas.

Praegu on aga veel sügis. Mitte kauaks, sest pool oktoobrit on peaaegu läbi ja novembris on talv juba väga lähedal. Praegu on just paras aeg hakata mõtlema jõulupühadele, milleni on jäänud pisut enam kui kaks kuud. Need kaks kuud mööduvad ruttu. Mina juba mõtlen jõuludele, kas Sina ka?

Hilissuvi

2010-08-24T16:13:00.000+03:00

Suvi läheneb kiiresti lõpule. Veel nädalake ning Simona ja Eerik alustavad järjekordset kooliaastat. Simona on nüüd põhikooliõpilane, algklassid said läbi. Ise on ta muidugi üüratult uhke selle üle. Eerik läheb 2.klassi ja üllatus on see, et ta väga ootab kooliminekut. Usun, et suvi ka mingil määral väsitab lapsi. Kooliasjad on peaaegu olemas, nipet-näpet on veel vaja, samuti riideid-jalanõusid. Simonale on uut koolikotti vaja ja uusi tossusid, samuti uut kevad-sügis jopet. Eerik vajab uusi sisejalanõusid kooli ja samuti uut jopet sügiseks. Loodan, et enne kooli algust, selle nädala jooksul, õnnestub asjad, mida veel vaja on, ära osta. Järgmise nädala alguses on ka pisut aega veel selleks. Näis.

Eile ja täna ajasin kokku umbes 15-16 liitrit salatit talveks purki. Tomat, sibul, porgand, tänases laaris oli ka paprikat sees. Järgmisesse potitäiesse hakin peakapsast kah sisse. Aeduba on ka veel peenralt pisut tulemas, samuti saab kurki salatisse panna.

Mõni aeg tagasi taasavastasin enda jaoks muffinid. Kodus on olemas üks muffinivorm, pean plaani teine ka juurde osta, siis läheb küpsetamine palju kiiremini. Tahan proovida lisaks igasugustele erinevatele magusatele muffinitele ka soolaseid muffineid teha. Nagu pirukad muffinivormis. Internetis leidub koormate kaupa igasuguseid retsepte, muudkui aga küpseta ja söö.
Hetkel on küll pliidi taga olemisest villand, ei taha küpsetada ega keeta. See salatitegu on ikka üsna aeganõudev tegevus ja selleks ajaks, kui viimane salatipurk kaanetatud saab, on suus juba pliidimaitse... Urmas tõi täna metsast pisut kukeseeni, jätan nendest toiduvalmistamise tema hooleks.

Seened... Varsti peaks minema karjääri roosasid riisikaid jahtima. Saab pisut kastmematerjali. Sel suvel lõigati karjääris põhilistes riisikate kasvukohtades palju noori kaskesid maha, ei tea, kas saabki üldse sel aastal sealt midagi. Millalgi lähen vaatama. Kevadel lume sulamise ajal tekkis karjääri palju tiike, paar suuremat lumesulamisvett täis tiiki olid juuni lõpuski veel alles, olles enda alla uputanud nii mõnedki riisikate kasvukohad. Tavaliselt need tiigid nii suureks ei paisu, aga eelmine talv oli väga lumerohke.

Ilmad on läinud hilissuvele omaselt jahedamaks. Üsna soe on, aga tuules on tunda läheneva sügise hingust. Ploomi- ja õunapuud poetavad juba pisitasa kollaseid lehti maha. Roosad ploomid on küpsed ja lastel on pidu, vaest puud sakutatakse iga päev. Kohe-kohe hakkavad sinised ploomid küpseks saama, siis hakatakse seda puud sakutama. Selleks ajaks, kui kollased ploomid küpseks saavad, on lastel ploomidest isu täis ja kollaste ploomide puud jäetakse rahule. Õunu tuleb sel aastal väga vähe, hea kui natukenegi midagi hammustada saab. Marjapõõsad söödi lindude poolt puhtaks enne, kui marjad korralikult valmidagi jõudsid. Järgmiseks aastaks tuleb põõsaste jaoks võrgud ära osta.

Täna on päev otsa totrat uduvihma sadanud. Et nagu on vihm, aga nagu ei ole ka. Samas, mulle meeldib sügis. Niisked ja rõsked sügistuuled on minu jaoks puhastava ja värskendava toimega. Praegu näitab ka pisut päikest pilve tagant.

Ja rähn toksib hoogsalt majaseina.

Torm ja äike

2010-08-10T10:53:00.000+03:00

Eestimaad kiusanud pühapäevaõhtuse tormi kõige hullem kahju meie perele oli elektri kadumine. Päris ilma elektrita me polnud, madal pinge oli sees, aga seda kasutada ei saanud. Vahepeal muutus pinge normaalseks, siis jälle kadus ja sedasi vool kõikus kuni täna hommikuni. Paar suuremat puuharu murdis torm meie talu juures ära ja pisemat oksapuru on kõikjal vedelemas. Saatsime nüüd hommikul Simona ja Eeriku oksi kokku korjama. Töökasvatus peab olema...

Mõni tund peale tormi raputas äike meie kodukanti põhjalikult. Valguse vaatemäng oli võimas, taevas oli koguaeg valge, kuigi õhtupimedus oli juba käes. Et olime küünlavalgel, siis oli kogu olemine eriti nõiduslik.

Mina sain äikesest inspiratsioonilaksu ja sellal, kui ülejäänud pere juba magas, istusin mina põrandal, mitu küünalt minu ees põlemas ja meisterdasin klaashelmestest kaelakeed. Mõnus olemine oli, aeg iseendale ja tegevusele, mida ma armastan.

Täna sain oma uue õmblusmasina kätte. Eestikeelset õpetust kaasas polnud, see saadetakse Anttilast järele. Näis, kunas julgen masina esimest korda tööle panna. Enne muidugi ootan eestikeelse juhendi ära. Minusugune õmblemises asjatundmatu inimene võib uue masina tuksi keerata enne, kui üldse õmblemist proovida jõuabki.

Natuke kasvuhoonest ja õmblemisest

2010-08-04T21:28:00.000+03:00

Omavahel pole need kaks pealkirjas koosmainitut kuidagi seotud. Juba kasvõi sellepärast, et tomatitega tegeleb Urmas (nende kasvatamisega tegeleb tema, nende söömisega tegeleb terve pere), õmblemisega hakkan mina tegelema. Kunagi. Kui ma omale õmblusmasina saan.

Muide, ma saan selle juba üsna varsti, lähema kahe nädala jooksul, Anttilast. Õmblusmasina tellimine oli puhtalt kättevõtmise asi. Juba aastakese jagu olen selle peale mõelnud, nüüd siis lõpuks tegin selle lühikese kõne Anttilasse ära. Ma ei armasta tegelikult õmblemist, eelistan kudumisvardaid, heegelnõelu ja traate-näpitsaid käes hoida. Aga õmblusmasin peab elamises olema. Kaua ma ikka, lühemaks tegemist vajavad püksid kilekotiga näppus, ämma külastan. Peab selle õmblemisvärgi lihtsamadki tõed ükskord omale selgeks tegema. Kes teab, võibolla hakkab õmblemine mulle veel isegi meeldima...

Tegelikult saaksin ma tomatite kasvatamisega ka üsna hästi hakkama. Kuid kuigi meil on suur kasvuhoone, ei mahu me kahekesi Urmasega sinna ära. Et Urmas armastab tomatitega tegeleda (mis peaasi, ta oskab nedega tegeleda), siis hoian mina kasvuhoonest eemale ja tegelen peenardega. Peenrad... homme tuleb neid kindlasti rohima minna. Tomatid meil juba punetavad tasapisi, iga päevaga üha rohkem. Mõnus! Saab salatit teha. Meie peres on sedasi, et kui kasvuhoonest tomateid hakkab saama, siis toitumegi põhiliselt tomatisalatist. Tomatid, sool, pipar, hapukoor ja hakitud till - ning elu on ilus! Kui isu on täis söödud, alles siis hakkan neid talveks purki tegema. Kuid näiteks eelmisel aastal sai kõigil isu täis alles siis, kui enamus tomateid oli salatina pintslisse pistetud. Kujutage ette, umbes 100 tomatitaime ja neli näljast inimest. Ja me jaksasime süüa! Sel aastal on üks näljane juures, meie pesamuna. Eelmisel aastal oli ta veel liiga pisike, et tomatitest sellisel moel, nagu ülejäänud pere, rõõmu tunda. Ega ta praegu ka neid väga palju ei taha. Annaliisa on üldse niru söömaga, selles on tõenäoliselt süüdi see, et ta veel rinda saab.

Tegelikult peab õppima, kuidas ühildada 1-aastase aktiivse lapse järele vaatamist ja blogisse kirjutamist. Sel ajal, kui ma kirjutasin tänase postituse teist lõiku, oli Annaliisa lükanud teise tooli köögikapi äärde, roninud siis toolile ja noppinud kapil olevast potist pooled kooritud kartulid ükshaaval köögikapile laiali. Ise oli ta muidugi veest läbimärg, samuti tool ja köögipõrand. Minul tuli selle krutski pärast kirjutamine mõneks ajaks katkestada. Kuidas küll oskavad nii väikesed lapsed nii vaikselt tegutseda?

Köha, äike ja tomatid

2010-07-30T21:40:00.001+03:00

Nädala algul hakkas Annaliisa köhima. Hoogudena, nii et jupp aega köhib ja köhib, siis on mitu tundi vaikus, kuni tulevad uued köhahood. Ega ma ülearu muretsema ei kukkunud. Olles kolme lapse ema, on mul tekkinud teatav oskus aru saada, millal on vaja pöörduda arstile ja millal saan ise hakkama. Seekord otsustasin siiski arsti poole pöörduda. Mitte et see köha nüüd väga hull oleks, aga Annaliisa on ju ikkagi pisike laps alles ja jube on köhahoogude ajal kuulata, kuidas ta mu süles köhib ja köhib ja köhib ja köhib...

Eile kell 16.40 oli meil arsti juurde aeg kirja pandud. Kella nelja ajal märkasin teatava rahutusega, et seni päikesepaisteline ilm oli hakanud pilviseks muutuma ja kaugemalt oli kuulda äikesekõminat. Ma ei ole eriline argpüks äikese suhtes, aga ikkagi, ma eelistan äikese ajal kodus olla. Kui ma veidi enne kella poolt nelja, laps kaenlas, maja ees auto poole kõmpisin, vaatasin nüüd juba väga suure rahutusega Rõuge poole jäävat tumedate pilvedega kaetud taevast. Sealpool müristas ja paukus. Läbi kruusakarjääri suure tee poole sõites korraks mõtlesin, et keeran otsa ringi, lähen koju ja helistan arstile, et tulen pisut hiljem. Siiski sõitsin edasi ja kui ma auto nina suurele teele jõudes Rõuge poole keerasin, oli minul jänes püksis...

Natuke aega hiljem hakkas jämedaid vihmapiisku vastu auto tuuleklaasi tulema ja Tautsa bussipeatuse lähedal me siis kohtusimegi - mina ja äike.

Edasine kulges juba nagu kuskil õudusfilmis. Välk lajatas autost ehk viiekümne kuni saja meetri kaugusel heinamaasse, saateks kõrvulukustav ragin. Ehmatusest oskasin auto mootori välja suretada. Minut hiljem järgnenud teine heinamaasse lajatav välk mind nii enam ei ehmatanud. Seejärel kukkus vihma kallama, basseinitäite kaupa kallas Vanajumal vett taevast alla, auto kojamehed liikusid nii kiiresti, et näisid virvendavat, kuid nägemisulatus oli ikkagi praktiliselt null. Roomasin Rõuge poole kolmkümmend kuni nelikümmend kilomeetrit tunnis, kiiremini ei julgenud. Rõuges pidin veel eriti tähelepanelik olema, et mõnda vihma kätte jäänud jalakäijat alla ei aja. Isegi mingit rahe moodi asjandust tuli minuti jooksul taevast alla.

Perearsti juures valitses tühjus ja sain lapsega kohe vastuvõtule. Seal läks ka ruttu. Noor meesarst kuulas lapse kopsud üle ja saatis meid koju tagasi, asja põhjalikumalt uurimata. Lapse kopsud olid puhtad, aga no kurgu oleks ju võinud ka ikka üle vaadata... Olin aprillis samasuguse köhaga lapsel vastuvõtul käinud ja tookord ka midagi ei uuritud põhjalikumalt, köha kadus ise koduste vahendite toel. Arst arvas, et ju kaob seegi kord köha ise... Nojah, eks tuleb ise jälle köhaga hakkama saada. Hea seegi, et kopsud puhtad on.

Kui koduteele asutasime, oli Rõuges äike juba taanduma hakanud. Sadas veel, aga see oli selline hõredam vihm. Lootsin, et ehk on äike vahepeal piisavalt kaugele jõudnud, et mina ilma hirmu tundmata koju pääsen. See lootus ei täitunud. Sealsamas Tautsa bussipeatuses jõudsin äikesele järele ja jälle kallas taevast basseinitäite kaupa vett. Vähendasin auto kiiruse taas kolmekümne kuni neljakümne kilomeetrini tunnis ja sõitsin kodu poole, süda sees värisemas. Välgud sähvisid katkematult minu ees, taga, vasakul, paremal ja ilmselt ka peakohal (läbi autokatuse ei näe ja seepärast oletan, et olid ka peakohal). Kõmin, ragin ja mürin, mis välkudega kaasnes, oli katkematu. Oh, kuidas ma koju igatsesin! Koduni oli ainult mõni kilomeeter, aga see tee tundus sadade kilomeetrite pikkusena. Kodumaja ees jätsin auto seisma ja istusin nii kaua lapsega autos, kuni vihmsadu veidi hõrenes.

Ilmselt ei unusta ma eilset äikest veel niipea. Järgmisel korral, kui äikest ähvardab tulla ja on minek kuhugi plaanitud, jään võimalusel koju. Üldiselt on küll äikese ajal autos üsna turvaline olla, kuid palju ohtlikumaks võivad osutuda puud ja elektriliinid, mis äikesetormi ajal võivad autoteele langeda.

Lõpetuseks tomatitest. Täna tõime kasvuhoonest ära selle aasta esimesed tomatid! Oleks juba palju varemgi tomateid ehk saanud, aga jäime kevadel seemnete külvamisega pisut hiljapeale. Kasvuhoonest kirjutan mõni teine päev.

Ingel

2010-07-23T16:32:00.001+03:00

Inglid on siiski olemas! Mind külastas eile pärastlõunal ingli maapealne kehastus ja muutis mu päeva rõõmsaks ja päikeseliseks. Tegelikult oli päev nagunii suviselt päikeseline, aga mu hinges hakkas ka päike särama ja tekitas otsatu rõõmu minu südamesse.

Angela tõestas oma eilse külaskäiguga järjekordselt, et ta on oma nime vääriline! Minu perekond on talle lõpmata tänulik kõige eest, mida ta on meie heaks teinud. Tema jaoks on küll see ainult palgatöö, aga ta teeb seda tööd südame ja hingega.

Suur-suur aitäh, Angela!

Kõige suurem rõõm

2010-07-22T12:52:00.000+03:00

Rõõmu tuleb osata tunda ka pisiasjadest. Minul on see oskus sada protsenti olemas. Nii mõnigi suur mure muutub palju väiksemaks, kui näiteks tuleb mu laps, võtab mul kaela ümbert kinni ja ütleb: "Emme, sa oled nii kallis!". Hetkega on muremõtted peast pühitud ja minul jälle naeratus näol. Muidugi, ega mure ei kao päriselt kuhugi, aga sellised rõõmuhetked annavad teada, et elus on ka muud peale murede ja tihtipeale suudan pärast sellist lapse kallistust murele hoopis selgema pilguga vaadata.

Aga tegelikult tahan rääkida ühest minu jaoks väga olulisest rõõmust.
Andmisrõõm.
Mulle meeldib teha teistele head, anda, kui mul on midagi anda, ilma tasu saamata. Tegelikult ma saan tasu, selleks on rõõm teise silmades, kui ta on minu kingitusega rahul.
Just seesama andmisrõõm pani mind osalema Aasta Isa Teki motiivide heegeldamises.
Just seesama andmisrõõm laseb mul peagi-peagi teha toreda kingituse armsale foorumisõbrale.
Kui mul on võimalus anda, siis ma teen seda. Mõtlemata.

Tänapäeva maailmas on nii vähe headust. See pisku head, mis mina teen, ei muuda maailma kuigivõrd paremaks, aga see muudab mind paremaks. See ongi vist kõige tähtsam. Teisi inimesi tähele pannes, nendega arvestades ja neid aidates muutume ka ise paremateks inimesteks.

Esimese päeva jätk...

2010-07-22T01:34:00.003+03:00

...sest ma pole veel magama saanud, kuigi kell näitab juba uut päeva.

Tegelikult mul vedas väga selle blogi taustaga. Et kõigi nende valikute seas oli just see üks, milles on kõik minu kolm lemmikvärvi ja et need kolm on sellel taustal põhilised värvid!
ROHELINE, SININE ja ORANŽ. Ja mitte igasugune roheline, vaid just see samblaroheline. Ja taevasinine. Ja loojanguoranž.
Võrratud päikeseloojangud on vaadeldavad otse minu kodumaja eest ning ikka ja jälle ma lippan, fotokas näppus, sääskede suminasse taevast pildistama. See on künkal elamise eelis, et taeva värvidemängud koju kätte tulevad.

Kollane meeldib mulle ka, näiteks võililled on väga ilusat kollast tooni ja mu ühed lemmiklilled nurmenukud ka, aga need kolm on üle prahi!

Mul on loodusega üldse väheke kummaline suhe. Minu varane lapsepõlv möödus Sindis ja hilisemad kasvuaastad veetsin Pärnus. Nüüdseks olen jõudnud sinnani, et elan tillukeses külakeses keset Võrumaa metsi ja heinamaid. Ma naudin looduse keskel elamist! Aga looduses pesitseb minu jaoks üks ebameeldiv putukaliik, kelle tõttu mind iial seene- ja marjametsast ei leia... Maja juures kasvavad sõstrapõõsadki sopsutan enne marjadest tühjendamist ettevaatlikult, et mitte marju maha sopsutada, läbi. Mõista-mõista, kes see on...

Hetkel istun lahtise akna all ja hingan mõnuga sisse öölõhnu. Need teevad uniseks. Tulebki end nüüd magama sättida.

Esimene päev...

2010-07-21T21:20:00.002+03:00

...on siin bloginduses üsna keeruline. Aga ma üritan edasi. Vaatab, mis asjast välja kukub lõpuks.