Oli 23.detsembri hiline õhtupoolik, kui siia jõudsime. Tunded ja emotsioonid olid pika ja stressirohke päeva tõttu laes ja ma kukkusin mitu korda vaimselt kokku. Sõbranna, kes oli minu jõudmise ajaks ka maja juurde tulnud, toetas mind ja lasi mul nutta enda õla najal. Oma uue elu esimest ööd ma ei suutnud uues kodus veeta. Olime koos lastega sõbranna juures.
Järgmisel päeval olin juba veidi rahulikum. Päeval läksime lastega tagasi oma uude koju. Hakkasime tasapisi koristama ja kraamima.
Mu uus kodu on pisike maja, ainult 55 ruutmeetrit, kuid väga armas - kaks tuba, köök, esik ja vannituba. Lastele ka meeldib ja mulle ka kohe üliväga.
Lauda peal lakas elab üks imeilus pruuni-mustakirju kass, ilmselt emane. Omaniku sõnul on ta siin juba kaua elanud. Pean nüüd endamisi plaani kass ära kodustada. Mitte omale võtta, aga lihtsalt temaga sõbraks saada ja talle süüa anda. Tuppa, nagu mu oma kass Pupsik, ta ei tule. Kui ta siiani on lakas hakkama saanud, siis saab ta ka edaspidi, tahan lihtsalt tema elu veidi kergemaks teha. Muidugi, ära iial ütle iial. Kui ma tolle kiisuga väga heaks sõbraks saan ja mul on ükskord rahaliselt võimalik ta loomaartsi juurde viia ja kõik vajalikud protseduurid ka ära lasta teha, siis kes teab, ehk võtangi ta päriselt omale või olen niiöelda hoiukodu tema jaoks, kuni ta päris kodu saab. Praegu aga viin talle süüa ja proovin tema usaldust võita. Loodan, et siis tuleb ükskord ka sõprus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar