Minu preili kaksteist

Mõnikord tunnen end jube vanana. Vaatan oma preili kahtteist ja ohkan masendunult. Ta on juba minu pikkune! Tal on figuur! Mis kõige õudsam - tema käitumisse ja üldse kogu tema olekusse ilmub järjest rohkem täiskasvanule omaseid käitumismustreid. See ei olnud ju üldse ammu, kui ta sündis. Ainult kaksteist aastat ja kaheksa kuud tagasi. Nagu oleks see olnud alles eile...

Mulle toodi lõunasöök varem, sest juba hommikul kella seitsmest alates olin tilguti küljes. Kell oli pool kaksteist, kui söök toodi. Kartul, kaste, praetud kala, salat. Peale esimest suutäit veendusin, et toidu maitse oli sama jumalik, kui välimuski. Teine suutäis hõrgutavat lõunasööki jäi aga võtmata. Valuhoog, mis mind tabas, oli selline, et kahvel koos kalatükiga kukkus käest ja taldrik libises ka sülest. Valu oli nii tugev, et viis mõistuse. Ja muudkui kestis ja kestis. Kui valuhoog lõpuks vaibus, oli mu söögiisu kadunud. Nagunii poleks minust sööjat olnud, sest järgmine valuhoog tuli vähem kui viie minuti pärast, kui ma ei olnud jõudnud esimesestki toibuda. Mingi aeg talutati mind protseduuride tuppa, et mind sünnituseks ette valmistada. Sealt väljudes tabas mind üks valuhoog täpselt ruumi lävepakul. Kükitasin, kiskudes end nii kõveraks kui vähegi sain ja pigistasin samal ajal tilgutikoti hoidikut, nii et sõrmenukid olid valged. Mingil hetkel selle valuhoo ajal tõstsin pea ja vaatasin seal lävepakul kükitades koridori akna poole. Väljas sadas lund, laia ja valget lund karges talvepäevas. Läbi lumesaju paistsid haigla kõrval kasvava puu okstel põlevad jõulutuled...

Nii algas Simona tulek siia ilma. Parajalt jonnakas, iseteadlik, egoistlik, rõõmsameelne, seltskondlik, lohakas, hakkaja, otsekohene, tuulepea, hajameelne, nõudlik, lõbus, aktiivne, laisk, äkiline, sõbralik, aval, hoolas, täpne, asjalik, põikpäine, salakaval, edev, julge, tõrges ja tujukas aeg-ajalt peavalu tekitav neiuhakatis. Ma tean, osad omadused, mis kirja panin, on vastuolulised - näiteks laisk ja hoolas, lohakas ja täpne - kuid selline ta ongi vahel, oleneb tema tujust.
Üllatada oskab ta ka. Viimane kord oli nüüd esmaspäeva õhtul. Ta pesi nõud ära, tegi õhtusöögi ja avastas, et oh kui tore on see köögitoimkond! Nüüd ta siis kraamib köögis hommikust õhtuni. Köögikapil ega pliidil ei tohi olla pisematki plekki, lõikelauad peavad millimeetri täpsusega paigas olema, kappi nõuderestile on ta tekitanud taldrikute paigutuses mingi oma süsteemi ja noad sätib sahtlis korrapärasesse ülitäpsesse ritta. Tegelikult ju tore, aga siiski oleks vaja mingit nuppu, kust saaks Simonat kraadi võrragi jahutada. Kui ta minu kohviootel kohvikruusist suhkru välja pesi, tõstsin küll kisa, et nii pedantne ka olla ei tohi. Ei ole üldse tore avastada peale seda, kui kohvimasin on viimased veetilgad korisedes välja röhatanud, et mõni minut tagasi suhkruga valmis pandud kohvikruus on masina kõrvalt kadunud ja rännanud tagasi kappi nõuderestile. Ma lohutan end sellega, et varsti ta nagunii tüdineb, kui avastab, et määrdunud nõud ei lõppe iial otsa ja süüa tuleb teha iga päev. Piisab sellestki, kui ta vahel, kui ikka väga vaja on, mind aitab ja ise nõud peseb. Tüdruk ise väidab, et ta ei tüdine köögitoimkonnast. Nojah, mina küll kahtlen selles, arvestades, et enne esmaspäeva pidin teda piltlikult öeldes kaikaga nõusid pesema ajama ja siis tehti seda kõlava jorina ja pirina saatel.
Aga mine tea, ehk hakkab aru saama, et ka tema peab andma oma panuse majapidamisse. Tema enda hügieeniga toimus ka muutus üleöö, ühtäkki, millalgi aasta tagasi. Tüdruk tegi äkki avastuse, kui oluline on olla puhas. Enne seda avastust oli iga nädal tükk tegu, et teda duši alla saada, rääkimata igapäevasest käte-, näo-, hamba- ja jalapesust. Siis aga hakati käima täiesti vabatahtlikult kaks korda nädalas duši all ja igal hommikul ning õhtul end kergelt pesemas. Seda kõike teeb ta siiani. Hommikused ja õhtused duširuumis käimised on kujunenud talle juba nagu rituaaliks, kus puhastusprotseduurid ja muud olulised tegevused (juuste sättimine, kõrvarõngaste panek või ära võtmine) tehakse alati kindlas järjekorras ja kindlal viisil, kulutades iga asja peale alati ettenähtud aja. Pane või kell õigeks selle järgi. Kui Simona tahab, suudab ta olla täpne ja asjalik.

Suureks hakkab ta mul kasvama, mu preili kaksteist. Tema jalanumber on minu omast numbri võrra suurem, riided ostan talle täiskasvanute osakonnast S või S/M suurused, nukkude asemel tunneb ta huvi meigi ja ehete vastu... Veel veidi üle viie aasta ja ta saab täisealiseks. Ja mina olen alles 36, kui tema saab 18-aastaseks, sama vanaks, nagu mina olin teda ilmale tuues. Kui mul poleks Annaliisat, minu pisikest kaheaastast, siis ma tunneksin end vist koguaeg vanana. Väike laps teeb naise nooreks. Teistpidi võttes, mulle meeldib, et mul on lapsed niivõrd erinevas vanuses. Üks pisike, üks teismeline ja üks vahepealne. See teeb elu mitmekesisemaks. Olla väikese lapse ema, olla teismelise ema ja olla vahepealses vanuses oleva lapse ema, on nagu olla kolme moodi ema korraga. Laste vanusevahed on piisavalt suured, eriti vahe kahe vanema lapse ja noorima vahel, et ei saa olla ühesugune ema. Teismeline vajab hoopis teistsugust lähenemist ja teistsugust ema, kui vajab seda kaheaastane. Ümberkehastumised ühest emast teiseks ja siis kolmandaks ei tekita igavust, sest need muundumised toimuvad kümneid kordi päevas ja 24/7.

Ja lisaks sellele 24 tunnile ööpäevas, mil ma olen kolme moodi ema, tuleb mul leida see 25. tund, mil ma saan olla NAINE.